New Scientist ⟩ Džässfüüsiku hull idee: universum võib olla iseõppiv superaju

Alexanderi meeskond mängib ideega universumist kui iseõppivast närvivõrgust, ning tunnistab, et see teekond võib lõppeda hoopis kusagil mujal, kui ta praegu arvata oskaks. FOTO: Shutterstock

Lapsena oli Stephon Alexander vaimustuses katkistest grafitiga kaetud rongivagunitest, mis seisid üle tee bussipeatusest, kus ta igal hommikul kollast koolibussi ootas. Grafitikunstnikud olid tema kangelased, nagu olid ka elukunstnikud tänavalt. Hiljem liitus ta hiphopigrupiga. «Tegin beatbox’i ja osalesin räpp-battle’itel (beatbox on muusikariistade helide jäljendamine ja rap-battle räpparite mõõduvõtt, võisturäppimine – toim). Seda, mida ma tegin, kutsuti toona samuti teadmiste pritsimiseks – harivaks tegevuseks,» meenutab ta.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

1980. aastatel New Yorgi Bronxi linnaosas üleskasvamine ei ole just tüüpiline teoreetilise füüsiku arengutee osa, kuid samas on see osaliselt põhjustanud Alexanderi teistest füüsikutest erineva mõtteilma kujunemise. «Eri kultuuride kokkusulamine ja põrkumine viis nähtavalt väärtusliku tulemuseni,» ütleb Alexander, kes muu hulgas õppis toime tulema ka ebamugavustundega, mis kaasneb teistest erinemisega. Noort mustanahalist teadlast tögasid ja aasisid tema kolleegid. Mõned pidasid tema spekulatiivseid ideid võõristavalt väljakannatamatuks.

Alexander otsis pelgupaika džässiklubides, kohvikutes ja zen-budistlikes keskustes. Ta tutvus bioloogide, muusikute ja kunstnikega, kujundas nii oma lähenemise suurtele küsimustele tegelikkuse olemuse kohta – sellise, mis väärtustas mitmekesiseid vaatenurki, intuitsiooni ja kujutlusvõimet.

Alexander on kosmoloog, stringiteoreetik ja džässmuusik. Ta juhib uurimislaborit Browni ülikoolis​ Providence’is​ Rhode Islandil, püüdes ühendada väikseimaid ja suurimaid üksusi kosmoses, ning välja selgitada, mis juhtus enne suurt pauku. Ta on ka mustanahaliste füüsikute ühingu president.

Oma raamatus «Fear of a Black Universe: outsider’s guide to the future of physics» («Hirm musta universumi ees: autsaideri teejuht tulevikufüüsikasse» – toim) väidab Alexander, et uute vaatenurkade vastuvõtmine selles füüsikaklubis on oluline, et saaks toimuda vaimne innovatsioon.

​Tema arvates võiksid teadlased kord vandaalideks peetud, kuid nüüd kunstiringkondades lugupeetud grafitikunstnikelt palju õppida. «Nad tunnistavad, et on oluline jalga ukse vahel hoida ning jätkata teistega suhtlemist. Nii – ulatuslikku suhtlust jätkates – saamegi loota, et innovatsioon toimub,» ütleb ta. Samamoodi loodab ta, et kastist väljas mõtlemine ning vahel maanteelt metsa põrutamine võiks füüsikud õigele teele tagasi juhtida.

01.10.2021 04.10.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto