T, 28.06.2022

«Kuuekümnendad on kõvasti üleidealiseeritud!»

Alvar Loog
, toimetaja
«Kuuekümnendad on kõvasti üleidealiseeritud!»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Holger Kaints leiab, et hoiatusromaanid on mõttetud. «Mida sa autorina ikka hoiatad, ega sinu romaan ju tegelikult midagi ära ei hoia!»
Holger Kaints leiab, et hoiatusromaanid on mõttetud. «Mida sa autorina ikka hoiatad, ega sinu romaan ju tegelikult midagi ära ei hoia!» Foto: Eero Vabamägi

Kirjanik Holger Kaints avaldas hiljuti romaani «Sten Marsingi salk», mis kujutab 1963. aastal ühes Lõuna-Eesti väikelinnas elavate puberteedieas noorte elu. Teose keskmes on suvesündmused, mida raamivad 13-aastase nimikangelase ideoloogiline ja seksuaalne ärkamine. Noormehest sirgub dissident ja diversant. Esitasin peale teosega tutvumist autorile mõned küsimused.

Holger Kaints, teie uue romaani tegevus toimub 1963. aasta kevadsuvel. Miks just see aasta?

Ideaalis oleksin romaani tegevuse toonud võib-olla 1950. aastate keskpaika, kuid sellest perioodist mul isiklikud mälestused puuduvad. Lihtsam on kirjutada sellest ajast, millest sa ise ikka midagi tead.

Romaani peategelane on 13-aastane. Mina olin sama vana 1970. aastal. Tõin teose tegevuse ajas ettepoole, kuna selleks ajaks, kui mina koolis käisin, olid kõik need eelmisel paaril kümnendil rahva seas käinud jutud Eesti Vabariigist ja metsavendadest hakanud aasta-aastalt järjest enam vaibuma. 1960. aastate alguses olid need veel hoopis aktiivsemalt liikvel.

1963. aasta oli minu jaoks kompromisslahendus. Olin sel aastal 6-aastane. Mis on juba selline vanus, kus inimene märkab enda ümber päris palju, sealjuures teatud asju kohati veel teravamalt kui täiskasvanud, kes neist mööda vaatavad. Ühtlasi julgustas mind seda ajahüpet tegema teadmine, et tollane aeg oli igasuguste arengute osas üsna staatiline – mitte nagu praegune, kus kõik on kogu aeg kiires muutumises.

Kuuekümnendaid on eesti kultuuri ja ühiskonnaelu kontekstis hakatud tagantjärele nimetama «kuldseteks». Kui kuldsed need teie jaoks olid?

Ma olen seisukohal, et seda tollast nn sulaaega on hiljem päris kõvasti üleidealiseeritud. Mistõttu jääb kohati ekslik mulje, et enne seda oli kõik must ja pärast seda oli kõik must, aga siis oli mingi helge ja õnnelik aeg. Sellised müüdid on muidugi ilusad, aga tagantjärele olen hakanud meenutama ja uurima ning leidnud, et see oli suhteliselt tuhm ja vaene aeg. Vaene eelkõige just kultuurilises mõttes. Eks meil ilmus kimbuke häid luulekogusid, aga näiteks romaani ettevalmistamise ajal tollaseid kino- ja telekavasid tagantjärele lugedes avastasin, et seal polnud peaaegu mitte midagi vaadata, rahvale näidati üksnes ideoloogilist põhku.

Sulaajal oli ainult üks vastuvaidlematu eelis: sõjajärgse stalinismiga võrreldes oli see nagu öö ja päev. Väikese kõrvalepõike korras mainin, et minu meelest on Nikita Hruštsov [tollane NSV Liidu riigijuht – toim] ja Donald Trump natuurilt väga-väga sarnased: põhjendamatult enesekindlad, kipuvad plähmerdama, ütlevad välja, mis sülg suhu toob... (Naerab.)

Märksõnad
Tagasi üles