N, 8.12.2022

REGIONAALARENG ⟩ Kuldar Leis: miks kodanik riigi ja kohaliku elu juhtimisest kaugeneb?

Kuldar Leis
, ettevõtja
Kuldar Leis: miks kodanik riigi ja kohaliku elu juhtimisest kaugeneb?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kuldar Leis
Kuldar Leis Foto: Sille Annuk
  • Eesti ettevõtlus on võrreldes naabritega edukas tänu vähesele hierarhiale
  • Pisikese Kagu-Eesti programmi rahastusotsused tulevad ikka Tallinnast
  • Tegelikud otsused riigimajade rajamiseks põrkuvad aga poliitikute vastuoludesse
  • Mõistlik oleks otsustusõiguse liikumine keskvõimult KOVidele ja sealt edasi

Jätkuv tsentraliseerimine raiskab meie inimvara, kirjutab ettevõtja ja SA Tartu 2024 juhatuse liige Kuldar Leis.

Haldusreform tegi 2017. aastal kohalikud omavalitsused (KOV) peaaegu kolm korda suuremaks, 213 KOVist sai 79. Ühinemise tulemus peaks olema parimate inimeste hõivamine, elik KOVide inimkapitali kasvatamine. Seega olen kindel, et KOVide juhtimise tase oluliselt tõusis, samuti kompetents lahendada kohaliku elu küsimused kohalikul tasandil.

Ettevõtluses tundub eduvalem väga lihtne: kogu enda ümber targad inimesed ja anna otsustusõigus nii alla kui võimalik. Las oma ala kompetentsed inimesed teevad parimad otsused.

Eesti ettevõtlus on naabritega võrreldes edukas tänu vähesele hierarhiale ja nutikate inimeste rakendamisele. Kas avalik sektor käitub samamoodi? Kindlasti mitte, sest riik ei ole KOVide otsustusõigust põrmugi suurendanud. KOVid ei anna omakorda kohalikke teenuseid külade ja kogukondade korraldada.

Rahastusotsused tulevad ikka Tallinnast

Kagu-Eesti programmis on 2019–2022 kokku 3,2 miljonit eurot, st 0,8 miljonit eurot aastas Põlvamaale, Võrumaale ja Valgamaale kokku. Enamjaolt läheb see pisku ettevõtluse toetamiseks, kusjuures otsustab regionaalministri määruse alusel komisjon, kus ülekaalus on ministeeriumi määratud isikud ja vähemuses Kagu-Eesti esindajad.

Riigil oleks kindlasti palju tähtsamaid teemasid, kuhu panustada, kui et üle kohalike peade pudistada piiri äärde piskut.

Ma ei sea kahtluse alla tulemuse pädevust, vaid protsessi. Kas tõesti Põlvamaa ettevõtlusse aastas lisanduva 0,15 miljoni euro otsustamiseks peavad oma aega ja ajurakke raiskama keskvõimu ametnikud? Nad ei tunne kohalikke olusid ja ettevõtteid. Ei peagi tundma! Riigil oleks kindlasti tähtsamaid teemasid, kuhu panustada, kui et üle kohalike peade pudistada piiri äärde piskut.

2018. aasta kevadel kiitis valitsus heaks riigimajade loomise kontseptsiooni kõikidesse maakonnakeskustesse (v.a Tallinn ja Tartu). Väga mõistlik otsus! Süsteemne lähenemine koos korraliku taristuga võimaldaks riigiteenistujate värbamist ja paiknemist üle Eesti. Tegelikud otsused riigimajade rajamiseks põrkuvad aga poliitikute vastuoludesse.

Nii Põlva, Kanepi kui ka Räpina volikogu olid seda meelt, et Põlva uus riigimaja peaks tulema keskväljaku äärde. Ehitamiseks peab nõusoleku andma ka valitsuskabinet, kuid otsuse tegemine on veninud 19 kuud.
Nii Põlva, Kanepi kui ka Räpina volikogu olid seda meelt, et Põlva uus riigimaja peaks tulema keskväljaku äärde. Ehitamiseks peab nõusoleku andma ka valitsuskabinet, kuid otsuse tegemine on veninud 19 kuud. Foto: Mati Määrits/Lõuna-Eesti Postimees

Näiteks Põlvas on vald korduvalt soovinud riigimaja rajada EV 100 arhitektuuriprogrammi «Hea avalik ruum» raames rahastatud keskväljaku äärde. See on ka odavam, sest alternatiivne vana maavalitsuse maja tuleks lammutada ja töötajatele ajutised ruumid leida. Juunis 2021 kinnitasid kõigi kolme Põlvamaa valla volikogud arengukava, kus ühiselt nähti riigimaja keskväljakule ja saadeti ühine pöördumine valitsusele. Vastust ei ole, sest valitsus ootab kohalikke valimisi. Põhjus on ühelt poolt kohalike poliitikute huvis ja teisalt valitsuse alavääristavas suhtumises kauge kandi otsusesse.

Kui riik hoiab otsustamise enda käes, siis annab see eeskuju ka omavalitsustele, kes omakorda ei delegeeri kohalikke teemasid. Milleni see viib? Selleni, et ei suures poliitikas ega kohalikul tasandil ei taha elu korraldamises kaasa rääkida noored ja muidu nutikad-aktiivsed inimesed.

Miks ei tulda kohalikku elu juhtima?

Miks nad ei taha? Esiteks ei ole KOVi volikogu pädevus piisav kohalike probleemide lahendamiseks. Teiseks toob kohalikus elus aktiivselt otsustamisele kaasarääkimine reaktsiooni sotsiaalmeedias ja mujal, kus alati kõige vastu olijad lahmivad valimatult, teemasse süvenemata. Kolmandaks on potentsiaalsetel uutel tulijatel loogilisem tegeleda oma asjaga ning vaadata kõrvalt altkulmu, kuidas elukutselised poliitikud positiivsete teemade puhul oma nägu ja nime presenteerivad ning raskemate ülesannete korral peitu poevad või kellegi teise peale näpuga näitavad.

Parem varblane peos kui kurg katusel. Igal aastal jagavad Toompea poliitikud regionaalsete investeeringute ehk katuserahana laiali miljoneid eurosid.
Parem varblane peos kui kurg katusel. Igal aastal jagavad Toompea poliitikud regionaalsete investeeringute ehk katuserahana laiali miljoneid eurosid. Foto: Margus Ansu

Mis muudaks riigi ja KOVid efektiivsemaks ning köidaks juhtimisse uut verd ja eriti noori? Esiteks otsustusõiguse – loomulikult koos tegevuskava ja vastutusega – andmine vähegi võimalikes valdkondades kohapeale, see tähendab riigilt KOVidele ja KOVidelt külaseltsidele, kogukondadele. Meil elab ka väljaspool suuremaid linnu palju tarku inimesi ja neid kolib üha juurde. Nad võiks ise oma piirkonda arendada, mitte oodata «käsulaudu» ja «katuseraha» poliitikutelt.

Kui erasektoris vahetuks omanik peaaegu kaks korda aastas, siis oleks tegemist ilmselt «tankistidega».

Teiseks vaataks süsteemselt üle valdkonnad, millega riik ja KOVid ei peaks tegelema. Seal, kus toimib konkurents, peab avalik sektor laskma tegutseda efektiivsemal eraettevõtlusel. Kas riik (või KOV) peab tegelema pakiveoga, linnade kütmise, haljastuse jms. Riigile kuuluval Eesti Postil on alates 2015. aastast olnud kümme omaniku esindajat (ettevõtlusministrit). Müts maha tegevjuhtide ees, kes meile vähemalt õhtuks ajalehed ikka koju toovad.

Kui erasektoris vahetuks omanik peaaegu kaks korda aastas, siis oleks tegemist ilmselt «tankistidega». Sellise olematu riigipoolse järjepidevusega ei ole võimalik majandust juhtida, ja seega peaks laskma seda teha eraettevõtlusel, enne kui on hilja.

Keskvõimust sõltumatute potentsiaal

Miks võib olla hilja? Mõned vallad hangivad endale juba teehöövli, sest erasektor läheb valdkonnast välja ja pole vastavat teehooldustehnikat, järgmine samm on munitsipaalpoodide tegemine (nagu poliitiline linn Tallinn ette näitas). Tulemusena jõuamegi olukorda, mida uhkusega kirjeldas enne haldusreformi ühe väikese valla vallavanem, et neil on tugev vald, sest üle poole töökohtadest on vallaga seotud töökohad. Sellise suhtumise muutmiseks oligi vaja haldusreformi.

Tallinna keskerakondliku linnavalitsuse algatusel kuus aastat aplombikalt tegutsenud munitsipaalpood tootis pidevalt kahjumit.
Tallinna keskerakondliku linnavalitsuse algatusel kuus aastat aplombikalt tegutsenud munitsipaalpood tootis pidevalt kahjumit. Foto: Mihkel Maripuu

Veel kümmekond aastat tagasi oli ministri visiit Tallinnast väljapoole kohaliku elu jaoks tähtis sündmus, kohtumised olid täissaalile. Viimased aastad on publiku hõredaks teinud (ja seda mitte Covidi tõttu), vaid kohalikke ei huvita enam riigi poliitika, tipp-poliitikute tegevuses ei nähta tuge kohalikule arengule.

Et Eesti riigi ja kohaliku elu juhtimisse panustamiseks inimeste ringi suurendada, ei piisa Pärnu lennuvälja ja Haapsalu raudtee «investeerimisotsustest», vaja on süsteemsemat nägemust Tallinnast väljapoole. Mõistlik oleks suurema otsustusõiguse liikumine keskvõimult KOVidele ja sealt edasi kogukondadele, nii kasutaksime paljude tarkade ja väljaspool keskvõimu mõjuulatust elavate inimeste potentsiaali Eesti ühtlasemaks arenguks.

Märksõnad
Tagasi üles