Mitte et praegu välja käidud selgituses – inseneride tehniline näpukas – oleks alust kahelda. «Kuigi kui peaks tulema info, et tegemist oli seesmise või välimise rünnakuga, oleks see kahtlemata väga kõnekas, et maailma suurimat tehnoloogiafirmat saab nii lihtsalt maha võtta,» märgib arvutiajakirjanik ja portaali Geenius.ee vastutav väljaandja Henrik Roonemaa.
Ühel päeval saame teada, kuid ehk olulisemgi oleks küsida, mis juhtus meie endiga – ja juba tükk aega varem. Kuidas me jõudsime sellise sõltuvuseni, et võimetus paari äppi mõne tunni jooksul kasutada kujunes inimkonnale selliseks vapustuseks, et mõnes totalitaarsemas riigis kardeti olevat valla pääsenud sõda ning Facebook oli põhiuudis pea kõigis maailma meediakanalites?
Teadlikult loodud sõltuvus
Aus on tunnistada, et paljud meist on konksu otsas. Pidev Facebooki brausimine, mis täidab ära iga vaba hetke ärkamise ja magamajäämise vahel, on muutunud rakenduse hinnanguliselt 2,4–2,7 miljardile kasutajale tegevuseks, mis on juurdunud kehamällu nii sügavale, et sõrmed kibelevad liftis või vetsupotilgi automaatselt lükkama edasi lõputult värvilisi pilte, hüüatusi ja reklaamikesi täis uudisvoogu. Messengeris – hinnanguline kasutajate arv 1,3 miljardit – on kenasti üksteise otsa kuhjatud ikoonikeste kujul ladustatud inimesed, keda peame oma tuttavaiks või koguni sõpradeks: kogu inimlik suhtlus oma lootuste, rõõmude, valude ja ängidega, mida me neist paljude puhul pole harjunud mõnes muus meediumis või sootuks näost näkku teostama.