«Kogu kirjanduslik looming on palimpsest, peale- ja järelkirjutus»

Rein Veidemann tõdeb, et proosa kirjutamine nõuab kannatlikkust ja mõtlemise aega. Ehk teisisõnu: pikki «tagumiktunde» arvutiekraani taga. Pildil on ta «tagumiktundidest» vabal ajal oma koeraga Kadriorus jalutamas. FOTO: Mihkel Maripuu

Sel pühapäeval tähistab oma 75. sünnipäeva staažikas kirjamees Rein Veidemann, kelle jaoks näib kirjanduse lugemine ning sellest mõtlemine, rääkimine ja kirjutamine olevat sama loomulik ja möödapääsmatu kui sisse- ja väljahingamine. Tema suure tähtpäeva ajaks on trükikojast tulnud kaks järjekordset raamatut: kirjandusteoreetilisi ja -ajaloolisi tekste koondav «Eesti kirjanduse mõte» ning valitud publitsistikat sisaldav «Pudelposti randumine». Tuleval kolmapäeval toimub Tallinna kirjanike maja musta laega saalis Rein Veidemanni autoriõhtu, kus peetakse ettekandeid ning juubilariga vestleb Joonas Hellerma. Minu jutuajamine vanameistriga toimus eile kirja teel.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Rein Veidemann, üks teie paari aasta eest ilmunud tekstikogu kannab suure biograafilise üldistusjõuga pealkirja «Kui sõna on su saatus». Minu jaoks kõlab selles kergelt pihtimuslikus ja mõnusalt paatoslikus avalduses kaasa teatav paratamatusetunnetus, väärikas allumine oma kohusele...

Iga inimese saatuse seemned külvatakse lapsepõlves ja isiksuseks kujunemise eas, mil seisad valikute ees. Mõni neist valikutest võib osutuda pöördumatuks ja nõnda ka saatuslikuks seeläbi, et järgid teda pühendunult, st kohusetundlikult, või, kui halvasti läheb, siis pimesi. «Sõna kui saatus» on siin muidugi üldistus kirjandus-, eneseväljendus- ja tõlgenduskultuurile.

Mulle sai saatuslikuks suur lugemistung meie kodus, riiulid lookas raamatusarjade all. Algul autori- ja temaatilised sarjad (Tolstoi, Tšehhov, Gorki, Dostojevski, Balzac, «Seiklusjutte maalt ja merelt», sh Dumas’ «Kolm musketäri», Géza Gárdonyi «Egeri tähed» jt), hiljem valge ja halli ümbrispaberiga «Varamu» ning Loomingu Raamatukogu.

Aga oli ka eesti keeles juba 1921. aastal ilmunud Ferenc Molnári «Pál-tänava poisid», mida mina lugesin 1957. aastal. Leidsin viimati nimetatust endale hingesugulase, väikese valgepäise poisi, lojaalsust kehastava Ernö Nemecseki näol. Tahtsin olla sama abivalmis, vapper ja truu, nagu oli Nemecsek selles noorsooromaanis.

Teismelisena tegin lähemat tutvust Boccaccio «Dekameroni» ja piibliga, mis meie kodus olid varjul riidekapi põhjas. Ilmselt ühe raamatu erootilisuse ja teise keelatuse tõttu. Panen tähele, et see «saatuslik lugemine» oli kas vene või väliskirjandus. Mõistetavgi, sest väärtuslikum osa varasemast eesti kirjandusest oli kas hävitatud või vangistatud erifondidesse. Aga esimene, juba iseseisvalt loetud raamat oli 1953. aastal ilmunud Juhan Kunderi muinasjutukogumik «Imelik peegel».

Kas sõna on olnud teile hea ja kerge saatus?

Jah, võin öelda, et see, mida ise lugeda sain, pani aluse sõna heale saatusele. Aga «kerge» on juba suhtelisem iseloomustus. Mäletan traumaatilist kokkupõrget «Sõja ja rahu» esimeste lehekülgedega, kus vene aadli salongivestlus käis prantsuse keeles, eestikeelsete joonealustega.

Ja hilisemad kohtumised sõna-ilmaga, mis kujutasid endast eesti kirjanduse ajaloo omandamist ülikoolis, tegutsemist kirjanduskriitiku ja -uurijana ning ise kirjanduse refleksiooni Tartu ja Tallinna Ülikoolis õpetades, aga ka kogu publitsistlikku tegevust – no see kõik on olnud nagu loovimine Skylla ja Charybdise vahel.

Tsensuur ja enesetsensuur, lakkamatu teoreetiline enesearendus, kirjandusest kirjutamise metakeele nagu võõrkeele õppimine. Olen olnud hilise küpsemisega, vahest eklektilisem, kui oleksin tahtnud, aga nõnda ka ikka avatud uutele etteastetele.

14.10.2021 16.10.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto