Kas Eesti demokraatia komistab oma kõrgele lävepakule?

Liia Hänni.   FOTO: Erik Prozes

Kellelegi ei olnud 1995. aasta parlamendivalimised närvilisemad kui parempoolsetele. Kuigi vahetult enne valimisi oli EMOR ennustanud Isamaa iseseisvunud tiivale kuueprotsendilist toetust, suudeti valimiste järel hääli kastidest kokku koguda vaid 4,997 protsendi jagu. Tosin häält oli riigikokku saamiseks puudu ning neid ei paistnud enam kusagilt tulevat. Lõpuks – naljahammaste sõnul otsekui pudelipostiga – jõudsid kohale valimissedelid Argentinast ja Ühendriikidest, ning Ülo Nugis, Enn Tarto, Karin Jaani, Kaido Kama ja Vootele Hansen pääsesid napilt üle viieprotsendilise künnise parlamenti. On neid, kes imestavad imetabaste sedelite saabumise üle tänaseni.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Pea veerand sajandit hiljem jäi riigikogu valimistel viieprotsendilise künnise taha uus ja energiline erakond Eesti 200, millele veel nädalad enne valimist olid reitingufirmad ennustanud seitsme-kaheksaprotsendilist toetust. Puudu jäi napilt 3000 häält ning mandaadid, mis olid juba justkui minemas Eesti 200-le, jaotati rahulolevalt laiali parlamendis end juba väga koduselt tundvate suurerakondade vahel.

15.10.2021 18.10.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto