N, 8.12.2022

Mari Klein: nimi ei riku kooli?

Mari Klein
, arvamustoimetaja
Mari Klein: nimi ei riku kooli?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
: POSTIMEES GRUPI TÖÖTAJA MARI KLEIN: TALLINN, EESTI: 12JAN17

Postimees Grupi töötaja Mari Klein.

lt/:
: POSTIMEES GRUPI TÖÖTAJA MARI KLEIN: TALLINN, EESTI: 12JAN17 Postimees Grupi töötaja Mari Klein. lt/: Foto: LIIS TREIMANN /PM/SCANPIX BALTICS
  • Ajalooliste nimedega koolid peaksid alles jääma
  • Kooli tunne tõuseb, kui sel on ajaloolise isiku või koha nimi
  • Kooli nime muutmine tuleks alati läbi mõelda

Ajalooliste isikute nimesid kandvad koolid lisavad õpilastele oma kooli tunnet.

Sattusin suvel Haapsalus jalutades Wiedemanni tänavale. Siin siis asubki väärikas Wiedemanni gümnaasium, jõudsin mõelda – ja tunda kuulsa keeleteadlase nimevälja sattumise tõttu korraks aukartustki –, kui pilku tõstes märkasin hämmeldusega hoopis silti «Läänemaa ühisgümnaasium».

Nädalat paar hiljem sattusin lugema nimevõitlusest pealinna servas Laagri asumis, mis iselaadse asukoha tõttu on jagunenud pooleks Tallinna linna ja Saue valla vahel. 15 aastat tagasi sai asula ühe nüüdisaegseima põhikoolimaja ja on selle üle õigusega uhke olnud. Sel suvel otsustas riik, et Laagrisse tulevast gümnaasiumimajast saab Saue riigigümnaasium, hoolimata kohalike kogutud 831 toetusallkirjast Laagri nime säilitamiseks, nagu oli algsetes dokumentides.

Mõistan ametnike loogikat, et koolil võiks olla hea üldnimi, mis on selge ja markeerib kuuluvust riigile. Ja mis sealjuures siis veel oluline olema peaks kui mitte asukoht või, vabandust, kuuluvus omavalitsusele?

Millele selle selge keele sõnumi puhul aga ehk sügavamalt ei ole mõeldud, on nime ajalooline mõju kogukonnale ja õppuritele, kuuluvustundele.

Mõelgem näiteks Gustav ­Adolfi, Miina Härma või Jakob Westholmi gümnaasiumile. Kas ei ole nende nimede hingus hoopis teistsugune kui pelk riigigümnaasium?

Wiedemanni gümnaasium oli paljude teadvuses juurdunud kui tugeva emakeeleõppe kants. Seda ei tee ainult nimi. Pigem tundub, et säärane nimi paneb ka õpetajad endast enamat andma, olema selle nime edasikandmise väärilised. Läänemaa ühisgümnaasiumis võib tase olla küll sama tugev, aga nimi seda hingust ei kanna. Laagri asumi lapsed peavad hakkama käima naaberasumi nimega koolis, mis hinges tekitab kindlasti omalaadse identiteedikriisi.

Kui roogime nimedest välja isikud, kes selle kooli või kohaga seotud, saeme läbi silla mineviku ja tuleviku vahelt ega anna praegustele õppijatele võimalust kasvada nende toel ja valguses.

Gustav II Adolf rajas Tallinna kooli ja Tartusse ülikooli.
Gustav II Adolf rajas Tallinna kooli ja Tartusse ülikooli. Foto: Meelis Lokk

Nõukogude ajal olid koolidel tollaste kangelaste nimed. Siis tundus meile V. Võrgu, J. Nikonovi või V. Kingis­sepa nimeline kool üsna mittemidagiütlev. Ometi oli selgi kindel eesmärk. Kinnistada meisse nende kangelasi.

Mõelgem näiteks Gustav ­Adolfi, Miina Härma või Jakob Westholmi gümnaasiumile. Kas ei ole nende nimede hingus hoopis teistsugune kui pelk riigigümnaasium? Kas ei kanna nad endas midagi enamat, kaugemat ajalugu ja sügavamaid teadmisi? Selles koolis õppides või õpetades oled justkui osa millestki suuremast, ajaloolisemast. Võib muidugi olla, et riigi koolis õppimine teeb õppurist automaatselt riigitruu alama, aga kindel ma selles ei oleks.

Riik ei ole veel kultuur. Kultuuri ei tee kohad, vaid inimesed. Kultuuri aluseks on haridus, mille baasosad on kultuuritegelased, kelle järgi nimetada ka koole. Juba ainuüksi selleks, et nende mälestust edasi kanda, et tänapäevastel õppijatel oleks eeskujusid. Sest just tarkade ja haritud eeskujude puudumine on see, mille all praegune ühiskond kannatab.

Märksõnad
Tagasi üles