Tõnis Saarts: protestiparteid kohtuvad valimisreaalsusega

Tõnis Saarts. FOTO: Eero Vabamägi

Kui üritada viimaseid KOVi valimiste tulemusi lühidalt kokku võtta, siis võib öelda: vanad erakonnad säilitasid oma positsioone võrdlemisi hästi, kuid üllatused tulid just protestiparteide poolelt. Kes on siis need protestiparteid? Need on EKRE ja Eesti 200, kirjutab politoloog Tõnis Saarts. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuigi maailmavaateliselt esindavad EKRE ja Eesti 200 küll vastandpoolusi, ühendab neid rahulolematus praeguste establishment’i erakondadega, keda nad süüdistavad väheses visioonikuses ja ambitsioonikuses Eesti tuleviku kujundamisel.

Kui vanad parteid pigem kaotasid valijaid, siis EKRE ja Eesti 200 võitsid hääli kõvasti juurde. Laiemat pilti vaadates, oli mõlemal parteil siiski nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi. Sellest, mil määral nad viimastel KOVi valimistel toimunust õppust võtavad ning vastavalt oma strateegilised sihikuid seavad, hakkab suuresti sõltuma Eesti parteipoliitika tulevik. Lühidalt, kui mõlemad parandavad oma eduseisu lähiaastatel veelgi, siis järgmises riigikogus tuleb vanadel parteidel leppida märksa väiksema esindatusega ning mõned neist jäävad üldse ukse taha.

Võtame kõigepealt Eesti 200. Kui EKREst arvati, et nad tõenäoliselt kergitavad oma üle-eestilise häältesaagi kahekordseks, siis Eesti 200 puhul oli kahtlusi, kas nad Tallinnas ja Tartus üldse üle valimiskünnise tulevad. Valimistulemused aga näitavad, et Eesti 200 tegi sootuks parema tulemuse, kui valimiseelsed küsitlused prognoosisid. Kolmas koht Tartus, neljas koht Tallinnas (vaid u 130 häält jäi kolmandast positsioonist puudu), ja üle-eestilises arvestuses selgelt üle maagilise viie protsendi piiri tulek lubab järeldada vaid üht: kui partei ise vahepeal mõnda strateegilist viga ei tee, siis on pääsemine riigikokku 2023. aastal võrdlemisi kindel.

19.10.2021 21.10.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto