Liis Kolle: «Mu süda tuksub muusikateatrile, mis sünnib nüüd ja praegu»

Liis Kolle: «Lavastajana olen eriti tänulik ja põnevil neil puhkudel, kui õnnestub helilooja ja libretistiga teose loomisprotsessis algusest peale kaasas olla.» FOTO: Sander Ilvest

Ooperilavastaja on Eestis paraku väljasurev tõug – millegipärast ei soovi ega suuda keegi sellele enam spetsialiseeruda. Viimane teadaolev eestlane, kes õppinud professionaalseks muusikateatri lavastajaks, on Liis Kolle. Ta sai vastava väljaõppe sajandivahetuse paiku Berliinis ning on sestpeale toonud oopereid lavale Estonias, Vanemuises, Nargen Operas, muusikaakadeemias jm.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kolle elab juba enam kui kümme aastat Saksamaal, kuid on sellest hoolimata käinud peaaegu igal aastal lavastamas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ooperistuudios. Tänavu maikuus jõudis tema käe all maailma esiettekandeni Giovanni Albini kammerooper «1982». Kui kevadel said kaasaegse muusikateatri huvilised seda koroonakarantiini tõttu näha ja kuulda vaid veebi vahendusel, siis homme EMTA suures saalis toimuvale tasuta (!) etendusele on oodatud ka publik.

Milline teos on «1982»?

Kui ootate kõlavat reklaamlauset, siis «1982» on jalgpalliooper mittejalgpallifännidele. Tegelikult ka fännidele, aga eeldab huumorimeelt ja kõrvalpilgu võimet. Ehkki Giovanni Albini kirjutas ooperi oma doktorieksamiks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, on tegemist kriitilise peegeldusega Itaalia tänasest ühiskonnast. Libreto moodustav Giuseppe Varaldo tekst on ühtlasi pikim itaaliakeelne palindroom.

Mida EMTA ooperistuudio enesest kujutab?

EMTA ooperistuudio pole omaette institutsioon, vaid lauluosakonna allüksus, mille eesmärk on valmistada lauljaid ette tööks muusikateatris kas siis solisti või kooriliikmena. Mujal Euroopas tegutsevad sellised stuudiod enamasti ooperimajade baasil ning sinna lähevad noored lauljad, kes ei ole oma õpingute käigus saanud piisavalt lavakogemust. Aastate eest üritati midagi sellist ka meie rahvusooper Estonia juures, kuid paraku leidis see algatus millegipärast kiire lõpu.

EMTA juures on lavapraktikale suunatud õpe eksisteerinud juba kaua, Tallinna Riikliku Konservatooriumi aegadest saadik. Tulevasel solistil on siin majas õppides võimalus turvalises ja kaitstud keskkonnas riskida n-ö ninali kukkumisega, sest kui see peaks juhtuma hiljem, juba professionaalses elus, on see palju valusam. Ninali kukkumise all mõtlen eelkõige oma võimekuse piiride kompamist, nende kaardistamist katse ja eksituse meetodil.

Kindlasti peaks õpingute hulka kuuluma ka 20. ja 21. sajandi muusikaga tegelemine. Ei taha ju keegi sattuda olukorda, kus dirigent tuleb ja ütleb solistile, et siin on nüüd partituur, mille me heliloojalt tellisime, ning sul on siin suur roll, aga siis selgub, et solist ei suuda seda ei lugeda ega laulda, kuna ta pole millegi sellisega varem kokku puutunud, sest on seni laulnud üksnes Mozartit, Donizettit ja Verdit.

19.10.2021 21.10.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto