AK ⟩ EKI keelekool: loendipõhisusest kasutuspõhisuseni

Loo autorite poolt modifitseeritud meem. FOTO: Originaalidee: Marko Kodres

Keelehooldes ja kooliõpetuses on välja kujunenud ebasoovitatavate sõnade loendid, kus osa sõnu ka tarbetuks nimetatakse. Selliste loendite tõttu ei pruugi normialdis keelekasutaja aga teadvustada, et igal sõnal on keeles siiski oma koht. Tekstimaailm ja selle sõnavara on kirev. Soovimatute sõnade loenditel põhineva mõtteviisi puudustest kasutust arvestava lähenemisega võrreldes kirjutavad Eesti Keele Instituudi nooremteadur Lydia Risberg ja Tartu Ülikooli eesti keele kaasprofessor Külli Habicht.

20. sajandil kirjutati nii keelekorralduses kui kooliõpetuses sageli ette, mis on keeles õige ja mis vale. Seetõttu on tavaks kujunenud erinevad ebasoovita(ta)vate keelendite loendid, mida kasutatakse siiani. Sõnavarasse puutuvalt korduvad seal kujundlikud väljendid (läbi viima korraldama), lt-määrsõnad (koheselt kohe), tihti kasutatavad, nn moesõnad (väljakutse proovikivi) jpm.

Keeleteaduse ja digitehnoloogia arenguga 21. sajandil on lisandunud võimalusi tegeliku keelekasutuse uurimiseks ning selle põhjal loomulike kasutussuundumuste kohta järelduste tegemiseks. Niisiis on praegu õige aeg kirjakeeles sajandi jagu kestnud suunamistööle tagasi vaadata ja uurida, millised sõnavarasoovitused on keeles juurdunud, millised mitte. Mõned keelendid on loendeisse lisatud juba sajand või aastakümneid tagasi, teised on sinna jõudnud sel sajandil. Tõsi, selliseid loendeid on keelega tegelejal (nt õpetajal, toimetajal, tõlkijal) mugav kasutada, muuhulgas ajanappuse tõttu: teavet on vaja kiiresti ja seda otsitakse õigekeelsussõnaraamatust või muust (enda jaoks) autoriteetsest allikast. Ent ei teadvustata, et soovituse andja tähelepanekud on samuti võinud olla subjektiivsed ja teaduslikult põhjendamata.

Märkamata võib jääda seegi, et sellistesse loenditesse on suurema selguse taotlemise kõrval kätketud keelekasutuse vaesestamise oht. Normialtite kasutajate hulgas näib olevat levinud mõtteviis: kui sõna on kord loendis, on ta igal juhul ebasoovitatav. Ent kaalutlemata võib jääda teksti liik ja eesmärk – enamiku sõnasoovituste puhul puudutab asendamise vajadus ju vaid mõnd spetsiifilist tekstiliiki (ametlikku, avalikku teksti), mis ei tähenda sõna vältimise vajadust. Sõnaloendite tähtsustamise asemel tuleks seega keelekasutajatele ja -õppuritele rohkem teadvustada tekstiliikide eripärasid. Sellise tekstitundlikkuse kujundamine algab koolis: üksikutele ja sageli kunstlikult eristatud sõnadele keskendumise asemel vajab rohkem tähelepanu lausestusstiil ja seoste loomine teksti osade vahel. Keeletunne kujuneb eelkõige tekste luues, võrreldes, analüüsides – loovat keelekultuuri viljeldes.

Sõnavara vallas tuleks niisiis üldisi ettekirjutusi vähendada ja toetada teadlike keelekasutajate ise otsustamise julgust. Loomulik keel ei võta omaks ettekirjutusi, mis on vastuolus kasutajate keeletundega. Keel ei ole sõnaraamatutes ette kirjutatud staatiline loend, vaid elav nähtus, mis tekib ja areneb kasutuses – selles ongi kasutuspõhisuse tuum. Nii toetutaksegi praegu keele uurimisel ja ka kasutussoovituste andmisel suurtele korpustele, mis võimaldavad keelematerjalile laiemat ja objektiivsemat vaadet kui üksikisiku või kitsa (eksperdi)rühma keeletaju. Mõistagi tõlgendab ka korpuseuuringu materjali keeleuurija, kes rakendab teaduslikku metoodikat.

Sõnavara vallas tuleks niisiis üldisi ettekirjutusi vähendada ja toetada teadlike keelekasutajate ise otsustamise julgust.

Kokkuvõttes suunab just tegelik kasutus keele loomulikku arengut, ja keel areneb kogu aeg. Keele loomuliku arengu alus on mitmekesisus ja eri tekstiliikide sõnavaraline variandirohkus. Nii et: mitte sõnad ei ole tarbetud, vaid tekstidele jäikade sõnaloenditega lähenemine ei ole igas olukorras otstarbekas.

22.10.2021 25.10.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto