«Kui ma poleks spordi pildistamisega tegelenud, oleksin ammu surnud!»

Juubilar Lembit Peegel. FOTO: Eesti Jalgpalli Liit

Eesti spordifotograafia grand old man Lembit Peegel sai nädala alguses 85-aastaseks, aga teda näeb endiselt võistlustel, kaamera käes. Kui pensionipõlv sajandivahetusel kätte jõudis, polnud Peeglil kavatsustki jääda koju ja panna jalad seinale.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Minu isa tegi samuti pilte. Ja mind huvitas lapsest saati piltide vaatamine. Mul on väga hea nägemismälu ja mulle meeldis just pilte vaadata, mitte niivõrd lugeda. Pärast sõda pandi ajalehti lugemiseks keskraamatukogu stendidele. Huvilisi oli palju, mina käisin samuti seal. Kord 1947. või 1948. aastal tuli üks pikk mees minu juurde ja küsis, mida teen. Vastasin, et loen. Ta küsis: kas sa oskad lugeda? Ja käskis mul ühest kohast lõigu ette lugeda. Mul oli lugemine selge, tegin seda. Pärast selgus, et keegi oli lehtedest pilte välja lõiganud, ja see mees kahtlustas, et võib-olla olin mina seda teinud,» räägib Peegel mälestuse oma lapsepõlvest. Siis ta veel ei teadnud, et kord avaldavad ajalehed tema tehtud pilte.

Juhtumeid Lembit Peegli piltnikuteel

Sisemine hääl jättis Vasalemma rajal ellu

«1978. aastal läksin pildistama Vasalemmas toimunud Harju KEKi rallikrossi veoautode võistlust. Vaatasin, et läheks ühe liivahunniku otsa, sealt saaks stardist häid pilte. Aga mingi sisemine hääl ütles mulle: ära mine sinna! Ning pärast starti paiskus üks masin täpselt selle hunniku otsa. Kui ma sinna läinuks, siis me praegu siin ei räägiks. Pildid võistlusest, sealhulgas ümberpaiskunud veoautost, ilmusid.»

06.12.2021 07.12.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto