R, 9.12.2022

PAKISTANI MÄGITEEDEL ⟩ Maailma kõige ohtlikumad kohad? Kas tõesti?

Rene Satsi
, Reisikirjanik
Maailma kõige ohtlikumad kohad? Kas tõesti?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hussaini rippsild ulatub üle jäise mägijõe.
Hussaini rippsild ulatub üle jäise mägijõe. Foto: Rene Satsi

Alustame seekord lõpust. «Kas me tõesti käisime maailma ohtlikemates kohtades?!» küsis meie grupiga Pakistani ringsõidult tagasi saabunud reisisell üllatunult, olles koju laekudes ilmselt ettevaatamatult pilgu heitnud informatsioonist pungil internetiavarustesse. Millest selline küsimus?

Babusari kurus on umbes 150 kilomeetrit pikk autotee, mis vonkleb hüsteeriliselt läbi Põhja-Pakistani mägede, läbi Khagani oru ja lõppeb Chilase linnaga.

Seda tüüpi teed kutsutakse mõnel pool «juuksenõela teeks», kuna kurvid, mis võivad olla lausa 180 kraadi, meenutavad juuksenõela lainetavat kuju.

Liigume väikebussiga. Kõigepealt öeldakse, et mingil hetkel tõuseme teel olles kõrgemale kui neli tuhat kilomeetrit «ja seal sajab lund». Seejärel tähendatakse kohmetunult «siin teel toimub tihtipeale õnnetusi», ja parasjagu, kui sa neid kahte natukene ebameeldiva tooniga informatsioonikildu ettevaatlikult enesest läbi lased, avaneb järgmise kurvi tagant vaatepilt: üks õnnetu maastur ninapidi koos suuremat sorti bussiga. Midagi hullu ei ole juhtunud, inimesed seisavad väljas ja kratsivad pead, ilmselt on helistatud, kuhu vaja.

Pakistanis võib kokku põrgata eriti värvikaks kaunistatud autodega.
Pakistanis võib kokku põrgata eriti värvikaks kaunistatud autodega. Foto: Rene Satsi

Sellel teel juhtuvad õnnetused eelkõige halbade pidurite ja mehelike egode koosmõjul. Meie oleme valinud korralike piduritega bussi ning hoolitsetud musta habemega juhi, kes selle peale endast välja ei lähe, kui turist talle bussi tagumisest otsast piiksatab: «Kas saaks palun natukene aeglasemalt?» Kiirus väheneb ning juhi nägu, mis ei väljendanud kannatust isegi lääne popmuusika käes vaeveldes, jääb reisijate imelikele soovidele vaatamata aupaklikult liikumatuks. Keerame kurvidesse sisse rahulikult, ohutunnet ei teki.

Jäise jõe kohal ei tasu teha eksisamme

Passu sild on natukene alla kolmesaja meetri pikk. Jämedad terastrossid, nende peale asetatud puust lauad – mõned purunenud, mõned lausa puudu. («Mina vajuksin sealt raudselt läbi,» kommenteerib Postimehe ajakirjanik Krister Kivi enesekindlalt, olles heitnud ühe pilgu silla fotole.)

Silla keskel seistes ja alla vaadates pakun jõe ja silla vaheliseks tühimikuks kõigepealt kümme meetrit, siis kakskümmend; seejärel hakkab pea natukene ringi käima ja otsustan kõrguse peale mitte enam mõelda, vaid keskenduda infole, et rippsilla saab turvaliselt ületada, kui astud vaid laudade all olevatele trossidele ning hoiad kahel pool sinu kõrval jooksvatest silla kinnitustrossidest higiste kätega kinni – kaasas olev kohalik giid käib üle selle silla iga päev kaks korda ja mulle tundub, et ta on ikka veel igati elus.

Mida oleksime teinud, kui mõni meie reisiseltskonnast ei julgenuks sellele sillale astuda? Olime mägedes maha matkanud pika maa ja ainult sild lahutas meid nüüd meie mugavast transpordist.

Selle jaoks valisime oma marsruudi niimoodi, et kõigepealt tuleb ületada Hussaini rippsild.

​See, samuti pikk ja kõrgel üle jõe kõikuv sild, on hoolimata oma ähvardavast välimusest küllaltki turvaline. Kui turist hakkab aga juba selle peal tõrkuma, paanitsema või päästab valla pisarad (nagu käitusid meie ees üle silla minna üritanud kohalikud poisid), oleks lahendus olemas – marss mikrobussi ja ootama järgmisesse kohta, kuhu sildu ületada soovivad inimesed varsti pärast oma mägedes kõndi jõuavad. Probleemi pole.

Mägitee Shimshali lihkub sageli paigast

Unisest Passu külast saab alguse tee, mis viib veel unisemasse Shimshali külla – viimasesse asulasse enne Pakistani-Hiina piiri. Jälle kord on see teelint tituleeritud «üheks ohtlikumaks» maailmas, ja olgem ausad, kui meie külalistemajja saabuvad varahommikul kaks maasturit meid peale korjama, uurin ma teraval häälel kohe, kas juhil on ikka kogemusi?

​Vastuse peale, et «näe, see juht seal on ise Shimshali külast», ronin välkkiirelt ja otsustava näoga tema autosse, kuulamata lõpuni ära seletust, et ka teine juht on Shimshali külast ja sõitnud seda teed eluaeg. Varsti veereme mäekülgedel, ronides kolme tuhande meetri poole, mõnikord on autokummi ja kilomeetrise kukkumise vahel kolm sentimeetrit. «Juht on Shimshali külast,» korrutan omaette ja teen fotosid maasturi sisemusest.

Kas see sõit on natukene hirmus? Jah, minus ei ole mägikitse vaimu.

Tee Shimshali. Sõidusuunast paremale poole jääb kuristik. FOTO:
Tee Shimshali. Sõidusuunast paremale poole jääb kuristik. FOTO: Foto: Rene Satsi

Kas tagasisõit on juba kergem? Jah, kõrgustega harjub ja oled autojuhti usaldama hakanud. «Ma armastan sind,» ütlesin juhile pärast külas veedetud aega uuesti tuttavasse masinasse istudes. Kerge on armastada neid, kes meid elus hoiavad.

Tagasi tsivilisatsiooni viib üks ja sama tee; mööda nomaadidest kullaotsijatest ja üksikutest lehmadest. Autod hakkasid sellel teelõigul liiklema küllalt hiljuti. Enne seda käidi külast väljaspool asju ajamas mööda sama rada jalgsi. See võttis kaks päeva aega.

Kiire remonttöö keset mägesid.
Kiire remonttöö keset mägesid. Foto: Rene Satsi

Tagasiteel lõhkeb autol kumm ning kuus kilomeetrit enne peateele jõudmist on värskelt toimunud siinkandis tihtimainitud maalihe: väikese elevandi suurune tükk teest on lihtsalt minema sõitnud. Seda õnnetust imetlevad õnnelike nägudega kaks kõhna teetöölist, kellel on kahe peale üks labidas. Autodega läbi ei pääse.

​Peame viimase maa käima lõõskava päikese all, rasked seljakotid seljas. «Tule taevas appi,» ahastab meie giid ja selgitab, et viimane asi, mida ta täna teha tahtis, on käimine. Siiski peab ta alluma, maalihked on siin igapäevased asjad. Kive sajab kaela mägedest, äge vihmahoog pühib tee minema – midagi ei ole teha, tuleb leppida.

Hoolimata veerevatest kividest, katkistest sildadest ja maalihetest ei tohiks siiski keskenduda selliste retkede puhul ainult nende ohtlikkusele. Tõsi, ettevaatlik peab olema. Meil oli igaks juhuks välja mõeldud tegevuskava, iga apsaka jaoks kaasa võetud rohtu: kui silla tross lõikab näppu, puhastame haava ära ja paneme plaastri peale! Lõppkokkuvõttes on suured elamused kõike seda jama väärt.

Ja veel: vaimse tervise huvides ei ole hea lugeda internetist pealkirju, mis algavad sõnadega «maailma kõige ohtlikum». Sellised pealkirjad pannakse sotsiaalmeediasse üles vaatajate arvu suurendamiseks ja mitte isegi pahatahtlikult valetades. Kõigi kolme eelmainitud koha kohta leiab paari sekundiga Google’i otsingust üles märke, et need on maailma kõige ohtlikumad. Ma söön oma kassi ära, kui see tõsi on!

Kindlasti ei ole need kohad ohutud võrreldes voodis lebamisega, kuid reisil olles saab ohtlike kohtade ohtlikkust oluliselt maandada, olles ettenägelik ja ettevaatlik. Sõida tehniliselt korras masinaga, palka teejuhiks usaldusväärsed inimesed, ületa sildu juhtnööre järgides, kuula omaenda ja teiste kainet mõistust ja naudi, naudi elu!

Ma võtan nüüd kapist maailma kõige ohtlikuma kohupiima, segan selle maailma ühe ohtlikuma mustikamoosiga, ning uurin, kui palju ma siia kirjutisse kirjavigu sisse lasin.

Pakistani mäed on maalilised. FOTO:
Pakistani mäed on maalilised. FOTO: Foto: Rene Satsi
Märksõnad
Tagasi üles