T, 5.07.2022

Kus on kammerooperi kodu?

Alvar Loog
, toimetaja
Kus on kammerooperi kodu?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tze Yeung Ho kammerooper «minn(i)e» on sihitu ja väljapääsuvõimaluseta visklemine piinavate mälestuste labürindis. Nimitegelast kehastanud Iris Oja oli etenduse algusest peale lavapõrandal pikali. Tema kehakeel ning dramaturgiline tõenäosuslikkus osutasid, et solistina tõuseb ta sealt alles lõpukummarduseks, tegelasena mitte kunagi.
Tze Yeung Ho kammerooper «minn(i)e» on sihitu ja väljapääsuvõimaluseta visklemine piinavate mälestuste labürindis. Nimitegelast kehastanud Iris Oja oli etenduse algusest peale lavapõrandal pikali. Tema kehakeel ning dramaturgiline tõenäosuslikkus osutasid, et solistina tõuseb ta sealt alles lõpukummarduseks, tegelasena mitte kunagi. Foto: MARTIN KOSSESON

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperiseminari «Opera as Imagination and Realization 3» raames etendusid eelmisel nädalal Tallinnas järjestikustel õhtutel kompositsiooniosakonna kahe värske doktori uued kammerooperid: Tze Yeung Ho «minn(i)e» ja Giovanni Albini «1982».

Luban enesele artikli alustuseks martinlutherkingilikult paatosliku avangu ning kuulutan, et mul on üks unistus. See on unistus Tallinnas toimuvast rahvusvahelise mõõtmega kammerooperifestivalist, kus valitseks eksperimentaalne vaim ning publik saaks mitu õhtut järjest testida enda peal uut helikeelt ja muusikateatri kontekstis värskena mõjuma määratud dramaturgilist ja lavastuslikku mõtet.

Siiani pole tegelikkus minu soovile vastu tulnud. Ta ignoreerib seda, on kuidagi hajameelne ja äraootav. Mis ühtlasi tähendab, et Eesti ooperielu on ülimalt suure lava ja suure ooperi keskne, tingides majanduslike riskide hajutamise eesmärgil omakorda esteetiliste riskide hajutamist. Ehk teisisõnu: turvalisi repertuaaripoliitilisi valikuid, korduvalt kuuldud ja nähtud klassikateoste igavest taastulemist, ooperipildi uppumist 18. ja 19. sajandi dramaturgilistesse ja muusikalistesse klišeedesse.

Ent ooperi rohujuuretasand, tema peamine võimalus olla arenev ja ajastuvääriline peitub just avangardsema hoiakuga kammerooperi juures; seal, kus ei pea minema kindla peale; seal, kus võib teha nii, nagu pole seni veel tehtud; seal, kus puudub majanduslik sundus rõhuda klassikateoste sümboolsele kapitalile; seal, kus ei pea lavastuskulude tagasiteenimiseks andma vähemalt paarkümmend etendust suurele täissaalile (nagu see on umbkaudu nii Estonias kui ka Vanemuises).

Eelmise nädala neljapäeva õhtul avastasin ühtäkki meeldiva üllatusena, et see festival on otsapidi ootamatult siiski teoks saanud. Mis sest, et ilma nime, egiidi ja suurema eelreklaamita. Igatahes oli mul selline tunne, nagu võiks ehk ideaalis olla selle unistuste ürituse teise päeva lõpus. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ooperiseminari «Opera as Imagination and Realization 3» raames etendusid Tallinnas järjestikustel õhtutel kompositsiooniosakonna kahe värske doktori uued kammerooperid.

Etteöeldult asi sellega ka piirdus (minu unistuste festival on umbes nädalane). Kuid see on kõvasti parem kui mitte midagi. Loodetavasti peidab end siin millegi suure arglik ja pooljuhuslik algus. Ehkki, tõsi, selliseid algusi, mis väärilist jätku pole saanud, oleme näinud varemgi. Viimati 2008. aastal, kui EMTA ooperistuudios esietendusid ühel õhtul Monika Mattieseni «DMeeter» ja Age Hirve «Tuleloitsija».

Märksõnad
Tagasi üles