Lemmiklooma tohib matta nii koduaeda kui ka lemmikloomade kalmistule. Seda juhul, kui loomal pole olnud ohtlikku nakkushaigust. Loom tuleb matta piisavalt sügavale, et linnud ja loomad sellele ligi ei pääseks. Järjest enam eelistatakse tuhastamist.
Kalmistuid napib
Lemmikloomade kalmistutega on Eestis lood kehvapoolsed, neid on lihtsalt vähe. Üle kahekümne aasta Harjumaal Jõelähtme vallas tegutsenud lemmikloomade kalmistu ei võta lahkunud loomi vastu juba mitu aastat, sest eramaal asuvat maa-ala pole kuhugi laiendada.
Maa Eluga suhelnud, kuid oma nime avaldamist mitte soovinud Jõelähtme lemmikloomakalmistu perenaine oli sunnitud tõdema, et ei nemad ega keegi teine pealinna piirkonnas tema teada antud probleemiga ei tegele. „Mure on suur ja puudutab paljusid. Meie saame vaid juba olemasolevat kalmistut korras hoida. Suur enamik siia maetud loomade omanikest käivad ise hauaplatse kenasti hooldamas, see on neile oluline koht. Lemmikloomi peetakse väga palju, aga omavalitsused on asja unarusse jätnud. Tallinnas, Maardus ja Läänemaal on krematooriumid ja ju siis arvatakse, et sellest piisab. Aga loodan, et tulevikus saab meil ikkagi olema ka lemmikloomade kalmistu, vajadus selle järele on niivõrd suur.”
Eestis leiab siiski paiku, kus lemmikloomade matmiseks on kindlad maa-alad eraldatud.