E, 3.10.2022

ARVUSTUS ⟩ Armastus – see on kõigest dela tehniki?

Alvar Loog
, toimetaja
Armastus – see on kõigest dela tehniki?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kogumiku «Armastus pärast ja teisi lugusid» koostajad Triinu Kööba, Elisa-Johanna Liiv ja Ester Urbala. 
Kogumiku «Armastus pärast ja teisi lugusid» koostajad Triinu Kööba, Elisa-Johanna Liiv ja Ester Urbala. Foto: Aron Urb

Mullu suvel kuulutas Tallinna raamatupood Puänt välja novellikonkursi «Minu veider armastuslugu». Võistukirjutamise pealkiri ja kaastekst tegid selgesõnalise viite Milan Kundera omaaegsetele juttudele, mis ilmunud eesti keeles aastakümnete jooksul kolmes raamatus, kahes valikus ning kahe pealkirja all: «Naljakad armastuslood» (1965) ja «Veidrad armastuslood» (2011, 2020).

Algatusele reageerinud autorite arutult suur hulk – korraldajate sõnul koguni 128! – näitab, et meie jutukirjanikele on sellist üritust vaja vähemalt samapalju kui šlaagriseppadele «Eesti laulu». Aastake hiljem jõudsid võistluse 13 parimat pala raamatukaante vahele.

Teemavalikut tuleb kiita, armastus – ning iseäranis romantiline armastus – on valdkond, milles meie isiksuslikud eripärad võimenduvad; armastus on tunne, mis sunnib meid sageli minema üle omaenese piiride: püüdma absoluuti, unustama oma põhimõtteid, kohustusi ja eneseväärikust, käituma ebapraktiliselt ja ebaloogiliselt. Seal, kus on armastus, enamasti juhtub.

Armuasjades on vist peaaegu kõigil inimestel teiste – ning mõnikord ka iseenda! – eest varjata rohkem, kui keegi avalikult tunnistada soovib. Jan Kausi teksti minajutustaja ütleb: «Pole vaja, et inimesed su veidrusi teaksid, las jääda igaühele oma väike inetu saladus» (lk 17). Aga just selleks ongi välja mõeldud ilukirjandus (palun mitte segi ajada ajakirjandusega!). Kirjanikud räägivad (ja kohati ka mõtlevad) need inetud saladused välja, selleks nad olemas ongi, see on nende peamine olemisõigustus. Midagi muud me neilt, väidetavailt inimhingede inseneridelt, ju ei eelda ega looda?

Märksõnad
Tagasi üles