R, 9.12.2022

KESKKOND ⟩ Looduskaitsjad: maa «parandamise» vead vajavad parandamist

Looduskaitsjad: maa «parandamise» vead vajavad parandamist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kõdusoomets on soomets, kus turvas on kuivendamise tulemusena lagunema hakanud. Kuused kukuvad selises metsas sageli ümber koos juurega. Seda tüüpi metsa leidub isegi Järvselja «ürgmetsakvartalis» ja selle naabruses.
Kõdusoomets on soomets, kus turvas on kuivendamise tulemusena lagunema hakanud. Kuused kukuvad selises metsas sageli ümber koos juurega. Seda tüüpi metsa leidub isegi Järvselja «ürgmetsakvartalis» ja selle naabruses. Foto: Rein Kuresoo
  • Nõukogude ajal kuivendati Eesti soid ja metsi liiga agaralt
  • Kuivendatud aladel vabaneb pinnasest süsinik
  • Paljude liikide elupaigad kaovad või kahjustuvad
  • Kuivendamine halvendab ka veekogude kvaliteeti

Madalsoometsade ja liigirikkuse poolest väärtuslike madalsoode hoidmise suunalt ei tohiks enam kraavi keerata, kirjutavad looduskaitsjad Liis Kuresoo, Indrek Tammekänd ja Laura Uibopuu.

Maaparanduse statistiliste andmete 1993. aasta ülevaates kirjutati: «Märgime, et Eesti maaparandajate poolt kaevatud kraavide pikkus küünib korra ümber maakera ja kui aastakümnete jooksul rajatud drenaaž ühte rivvi asetada, ulatuks see Maalt Kuule.»

Eestis on kuivendatud ligikaudu 1 miljon hektarit ehk 10 000 ruutkilomeetrit maad, see on peaaegu neljandik Eesti pinnast. Kui aga juurde arvestada ka maaparanduse kaudse mõju pindala, on kuivendusest mõjutatud ligi pool maismaa elupaikadest. Kuivenduse mõju on niisiis äärmiselt laialdane.

Ulatuslikumalt hakati Eesti mõisates maid kuivendama 19. sajandi teisel poolel. Toona kuivendati peamiselt liigniiskeid rohumaid. Kuivendusprojektid jõudsid ka sooservadeni – nii selle tõttu, et sood mõjutasid otseselt nendega piirnevaid põllumajandusmaid, kui ka turba tootmise hõlbustamiseks.

Kui vaadata tagasi, millise hooga läks soode kuivendamine lahti pärast Teist maailmasõda, olid tol ajal kuivendatud alade pindalad naeruväärselt väikesed. Maaparandussüsteemide registri põhjal kuivendati Eesti NSVs kolme kümnendi vältel igal aastal ligikaudu kahe Muhumaa suurune maa-ala (40 000 hektarit). 1950. aastatest alates on soode pindala Eestis vähenenud 2,8 korda.

Suur mõju kliimale

Soostumine on Eesti aladel ainuke protsess, mille abil seotakse püsivalt pinnasesse arvestataval määral süsinikku. Mineraalmaal on süsiniku sidumine mulda väike ning taimestik seob süsinikku siiski paratamatult ajutiselt. Sood ja muud turbaalad on aga Eesti oludes muutunud kuivendamise tulemusel süsiniku sidujatest CO2 emiteerijateks.

Soodeuurija Mati Ilomets kirjutas 1998. aastal: «Kui kõigis Eesti kuivendamata soodes kokku ladestub igal aastal umbes 0,7 miljonit tonni turvast, siis kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud soodes hävib (mineraliseerub ja haihtub süsihappegaasina õhku või kantakse vooluveega minema) sama aja jooksul ligikaudu 5 miljonit tonni sinna varem aastatuhandetega talletatud orgaanilist ainet.»

Mida kiiremini turvas laguneb, seda rohkem eraldab kuivendatud soo kasvuhoonegaase.

Mida kiiremini turvas laguneb, seda rohkem eraldab kuivendatud soo kasvuhoonegaase. Kui lagunevast turbast eraldub kuivenduse tagajärjel rohkem süsinikku võrreldes sellega, mida seovad puud kuivenduse tagajärjel, siis kiirendab metsade kuivendamine samuti kliimamuutust. Selleks et turvas ei laguneks, peaks toitainerikastel endistel madalsoomuldadel veetase olema päris pinnase lähedal – kuni 10 sentimeetri sügavusel. See aga teeb metsapinnase sedavõrd niiskeks, et tavapärane metsandus ei ole enam võimalik.

Seega tähendab kuivenduspõhise metsanduse jätkamine sellistes kasvukohtades paratamatult turba lagunemist koos sellega kaasneva süsinikdioksiidi ja dilämmastikoksiidi heitega.

Jõud pole võrdsed – ekskavaator on tulnud otse tedremängu.
Jõud pole võrdsed – ekskavaator on tulnud otse tedremängu. Foto: Rein Kuresoo

Eesti metsadest moodustavad 21,7 protsenti paksul turbal (üle 30 sentimeetri) asuvad metsad. Peaaegu kolmveerand neist ehk 15,1 protsenti meie metsadest on aga tugeva kuivenduse tõttu muutunud kõdusoometsadeks ja vaid 6,6 protsenti toimib endiselt soometsana. Soostuvad metsad ehk õhukese turbaga aladel kasvavad metsad moodustavad meie metsadest ligikaudu 18 protsenti, neid metsi on üldjuhul veel intensiivsemalt kuivendatud.

Veetaseme langus halvendab märgade oludega kohastunud liikide elutingimusi kiiresti. Kuna kuivenduse mõjul kaovad märjad elupaigad – madalsood, lammialad, lagerabad, siirdesoometsad –, kaovad ka neile ainuomased liigid.

Kuivenduse mõju on olnud laastav mitut tüüpi märgadele metsakooslustele. Mõnest haruldasemast metsakooslusest (näiteks lammi- ja lodumetsa tüüpidest) on kuivenduse tõttu järele jäänud vaid riismed. Mati Ilometsa hinnangul on looduslikke siirdesoometsi säilinud vaid 8000 – 10 000 hektaril, kuivendamata või kuivendusest mõjutamata madalsoometsi on allesveel kuni 10 000 hektaril (võrdluseks, meil on soometsi ja kõdusoometsi kokku 505 600 hektarit). Õhukesel turbakihil kasvavaid madalsoometsi on eriti palju kuivendatud seetõttu, et seal on kuivendusefekt kõige suurem ja avaldub kiiresti – puud hakkavad pärast kuivendamist märgatavalt paremini kasvama.

Osast lammi- ja lodumetsa tüüpidest on kuivenduse tõttu järele jäänud vaid riismed.

Kuivendus ei ole mõjutanud üksnes metsakooslusi, vaid ka lagesoid. Liigirikkuse poolest väärtuslikke madalsoid võib pidada suveperioodil õierohkuse tõttu üheks kauneimaks sookoosluseks. Praeguseks on nende pindala Eestis langenud kõigest 16 400 hektarini.

Ühes soode pindala vähenemisega hakkavad kaduma ka sookooslustega seotud liigid. Näiteks on tedre arvukus viimase 30 aastaga kahanenud ligi kolm korda ning praegu on teder Eestis hinnatud väljasuremisohus olevaks liigiks. Madalsoode kuivendamine ohustab ka mitme sealseid niiskustingimusi armastava taimeliigi (nt Eestile ainuomane soojumikas, kuninga-kuuskjalg jt) elupaikade säilimist.

Kraavituse mõjul pinnas kraavitatud alal tiheneb, mis muudab omakorda taimede kasvutingimusi. Samuti teeb soo äärealade kuivendamine tasapisi kuivemaks ka soo keskosa, mida ei ole lausaliselt kraavitatud.

Veekogude kvaliteet halveneb

Kuivenduse tagajärjel kannatavad ka veekogud, kuhu vesi kuivendatud alalt juhitakse. Nii kuivendatud metsaalad kui ka turbapõllud on olulised lämmastiku- ja fosforikoormuse allikad. Kraavitamise tulemusel leostuvad taimetoitained pinnasest välja, kandudes veekogudesse ja põhjustades seal eutrofeerumist. See paneb osa veetaimi vohama ning muudab elutingimused kaladele ja veeloomadele keeruliseks.

Lageraied kuivendatud aladel tugevdavad toitainete ärakannet oluliselt, sest lageraie järel kaob alalt toitaineid omastav ja vett transpireeriv taimestik ning pinnaveetase tõuseb. On leitud, et paaril lageraiejärgsel aastal on toitainete ärakanne tavapärasest umbes kaks korda suurem. Seetõttu on näiteks Soomes hakatud põhjalikult uurima võimalusi, kuidas kõdusoometsi majandada valikraietega, et vältida lageraie negatiivset mõju veekogudele.

Muutub ka kuivendusvõrku ümbritsevate alade veerežiim: veetaseme muutused looduslikes veekogudes hakkavad toimuma kiiremini, vooluhulga hooajalised erinevused kasvavad ja veekogude isepuhastusvõime langeb. Kraavide abil lastakse tühjaks pinnasesse peidetud looduslikud veehoidlad, mis on ikka ojasid ja jõgesid toitnud. Põua-aastatel jäävad need veevaeseks ja see seab ohtu vee-elustiku säilimise.

Must-toonekure toidulaud metsaojadel on jäänud vaesemaks.
Must-toonekure toidulaud metsaojadel on jäänud vaesemaks. Foto: AdobeStock

Sellega, mida on nimetatud maaparanduseks või melioratsiooniks, on tegelikult rikutud paljude alade looduslik vee salvestussüsteem. Suurel osal Eestimaast on väiksemad looduslikud ojad sisuliselt kadunud, säilinud on need peamiselt Kagu-Eesti küngaste vahel, kuhu kraave pole suudetud kaevata. Sellisel moel on antud surmahoop näiteks must-toonekurele, kelle arvukus on viimase kolme (toonekure)põlvkonna jooksul vähenenud umbes 70 protsenti, seda eeskätt toitumiskohtade kvaliteedi halvenemise tõttu pärast intensiivset metsakuivendust.

Must-toonekured on saanud kurikuulsaks oma poegade tapmise kombe poolest – nii juhtus näiteks ka pesakaamera ees 2019. aastal. Vanarahva seas Toonela lindudena tuntud toonekured tapavad oma poegi aga vaid siis, kui kureperet kimbutab toidunappus. Nii võib juhtuda põua-aastatel: must-toonekure toidubaas sõltub väikestest metsaveekogudest, millel see liik kalu ja kahepaikseid püüab. Kuivenduse tulemusena jäävad must-toonekurgede toitumisveekogud põua ajal kuivale ja linnud ei suuda kõiki poegi üles kasvatada. Ka pärast sajuperioode on toonekurgedel kraavide liiga sügavas ja setetest sogases vees toitumisega tõsiseid raskuseid.

Must-toonekurgede toitumisveekogud jäävad põua ajal kuivale ja linnud ei suuda kõiki poegi üles kasvatada.

Lisaks liikide elupaikade muutumisele kaovad kuivendatud sooaladel laukad, allikad ja ojad, viimased võivad olla muudetud kraavideks. Suurenenud toitainete hulk, mis kaasneb kraavitamisega, on nähtav ka suuremates veekogudes ja selle mõjul eutrofeeruvad eelkõige looduslikud seisuveekogud. Kasvab ka tahkete setete hulk veekogudes ning kuhjuvad setted muudavad vee-elupaigad mitmele liigile (nt jõevähk, lõhilased, karbid jt selgrootud) ebasobivaks.

Kuivenduse kahjulikke mõjusid veekogudele saab tõrjuda mitmel viisil. Võimalikult kõrge veetaseme hoidmine pinnases aeglustab turba lagunemist ja vähendab nõnda toitainekoormuse teket. Samasugust kaitset pakub kraavide hooldamise piiramine ja põldude taimestikuga kaetuna hoidmine ka põhisaagi kasvatamise välisel ajal.

Kuivendamisel tekkivat tahkete setete koormust saab efektiivselt kontrolli all hoida tammide, ülevooluliste tehis- ja muude märgalade abil. Vees lahustunud toitaineid on keerulisem tõhusalt kinni püüda kui setteid, kuid toitainekoormust saab põllumajanduses oluliselt vähendada märgalade ning metsamajanduses ja turba kaevandamisel pinnasetteväljade abil.

Kuivenduse mõju võib ulatuda kraavist kuni umbes ühe kilomeetri kaugusele ning kuivendusobjekt võib kaudselt mõjutada oma pindalale lisaks veel 20–150 protsendi suurust ala. Vooluvee kaudu kandub kuivenduse mõju aga märksa kaugemale, Eesti puhul ulatub see kuni Läänemereni. Mida rikkam on ala toitainete poolest, seda suuremad ja kaugeleulatuvamad muutused kuivendamine kaasa toob.

Kuivendus võib niisiis mõjutada meie võimalusi ujuda selges vees ning saada veekogudest head kalasaaki isegi siis, kui seda on tehtud veekogust kaugemal. Just kuivenduse keskkonnamõju kaugeleulatuvus ning Eesti kuivendusvõrgu tihedus tekitavad vajaduse kraavitamisega kaasnevate mõjude teadvustamise ja nendega arvestamise järele. Meie eesmärk peaks nüüd olema märgalasid hoida ja sellelt suunalt ei tohiks enam kraavi keerata.

Kuivendamine mõjub halvasti vee-elustikule

Ebapärlikarp koos «pärliga».
Ebapärlikarp koos «pärliga». Foto: AdobeStock

Ebapärlikarbi praegu ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus Eestis on viimastel aastakümnetel väga palju vähenenud. 1995. aastal arvati ainsas asustatud jões elavat veel umbes 35 000 isendit. Praeguseks on asurkonna arvukus langenud alla 10 000 isendi, mida peetakse liigi säilimisel kriitiliseks.

Karpe suri massiliselt aastatel 1989–1991, mil jõe valgalal tehti maaparandust. Selle tulemusena suurenes vees orgaaniliste ja mineraalsete setete hulk ja toitainesisaldus.

Kraave mööda satub tahke aine veekogudesse ning settib kergesti soo lähedal asuvate väikeste vooluveekogude ja järvede põhja. Tahke aine sadestub ja katab väikeste veekogude põhja ning takistab ka paljude kalaliikide paljunemist.

Märksõnad
Tagasi üles