Igaüks on oma õnne sepp, nii ütles vanarahvas ja ütleme tänagi, sepp on jõu ja mehelikkuse sümbol. Sepaamet on läbi aastasadade tekitanud romantilist imetlust. Maa Elu otsustas romantika tagaplaanile jätta ja uurida, kuidas läheb Eesti seppadel praegu.
Mittetulundusühingu Eesti Seppade Ühendus (ESÜ) esimees, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sepa eriala kutseõpetaja Joonas Kiri arvas, et Eestis tegutsevate seppade arv jääb praegu 50 ja 100 vahele. Neist üle kolmekümne kuulub ühendusse ja lähiajal see arv tõenäoliselt kasvab, kuna 1988. aastal loodud Eesti Seppade Ühenduse väärtusi ja traditsioone kandva samanimelise MTÜ registreerimine toimus 7. juunil 2018 ja nii mõnigi sepp ei ole veel jõudnud liikmelisust taotleda või uuesti registreerida. Eesti Seppade Ühenduse eesmärk on sepatöö traditsioonide taaselustamine, seppade ametioskuste arendamine ja kestlikuna hoidmine.
Omajagu seppasid tegutseb ilma ühendusse kuulumata, aga Kiri ei näe selles probleemi. „Põhjuseid võib mitu olla, näiteks teadmatus ühenduse nii-öelda taasloomisest, mis tegelikult oli lihtsalt olemasoleva ESÜ registreerimine MTÜna. Sellest on tingitud vajadus uuesti liikmeks astuda, kuna omavoliliselt ei saa me inimesi MTÜ liikmeiks arvata. Igal juhul on Eestis tegutsevad sepad liikmeks taotlema oodatud.”
„Heade oskustega inimesi pole kunagi liiga palju. Tööd jagub alati, kui aga tahet ja oskusi on,” vastas Kiri küsimusele, kas Eesti seppadele tööd ja leiba ikka jätkub. „Sepatöö on tasuv siis, kui suudetakse tasuvalt teha ja/või müüa. Teenistusele mõjub hästi, kui kunstist saab tootmine. Aga teinekord võib tasu ka emotsionaalne olla.”
Mida sepalt tellitakse, oleneb suuresti sepast endast, kuna kõigil on oma käekiri, oskused, võib-olla ka spetsialiseerumine, mis tingib erineva klientuuri. Laias laastus tellitakse aga ikkagi seda, mida kliendil parajasti tarvis on või mis talle lihtsalt meeldib.
Sepatöö suur pluss on võimalus rakendada loomingulisust. „Sepp rakendab igas töös loomingulisust, alati ei pruugi see lihtsalt välja paista. Kui etteantud joonis ei meeldi ja pole rahalist sundust, siis pole ka vajadust tööd ette võtta. Eks seppasid on erinevaid, aga mulle endale meeldib asi pigem otsast lõpuni ise või siis koostöös kliendiga teha,” avaldas Kiri. „Võiks öelda, et klient oskab nii hästi või halvasti sepatööd hinnata, kui hästi või halvasti on sepp teda harinud. Eks iga sepikoda on sepa enda nägu, enda teha. Sepisel mängib suurt rolli käekiri, kvaliteet, oskus müüa. Ka sõnal turg on tänapäeval hoopis laiem tähendus, seega on sepalgi võimalusi rohkem.”
Sepatöös on palju sellist, mis kandunud läbi aegade. Kiri hinnangul ongi pigem muutunud elu meie ümber, mitte sepaamet. „Sepatöö on sepatöö, töövõtted on põhimõtteliselt samad,” sõnas ta. Ega muud peale abistavate masinate tuleku muutunud ei ole. Käies ajaga kaasas ja hoides sepatööd au sees, säilivad ka traditsioonid, oskused, üks ei pea teist välistama. „Sepaamet on läbi aegade üsna laia haardega olnud, spetsialiseerumiseks on palju võimalusi ja neid tuleb ka juurde,” leidis Kiri.
Eestis saab sepistamist õppida mitmes koolis, kuid keegi ei keela ka otse sepa käe all teadmisi omandada. „Ise õpetan sepatööd peamiselt Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis, grupi täituvusega pole probleeme olnud. Eriala on pigem nõutud. Kuna meie õppijad on täiskasvanud, siis on nad erineva vanuse ja taustaga, õppima asumise põhjuseid on igasuguseid. Mingil määral jäävad nad kõik sepatöö juurde pidama, kes kasutab uusi oskusi eelnevate või tulevaste oskuste ja teadmistega kombineerides, kes loob oma ettevõtte, kes läheb edasi õppima või mõne sepa juurde tööle. Kes juba korra sepistanud, see sellest enam nii lihtsalt lahti ei saa,” on meister veendunud.
Sepaametiks on vaja püsivust ja kannatlikkust, kompositsioonitunnetust, üldpildi nägemist, meeskonnatöö oskust ja loogilist mõtlemist, loovat lähenemist. Sugu ei ole määrav. „Hea sõber ja kolleeg märkis tabavalt, et kahe vasaku käega hakkama ei saa. Arvestades huvi sepatöö õppimise vastu, paistab, et järelkasvu jagub.”
Kaksteist aastat tagasi Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis sepa erialal alustanud Olav Surva on nüüdseks omajagu tunnustust pälvinud ja paljudel näitustel osalenud. „Hakkas nii meeldima, et pärast Vana-Vigalat läksin EKAsse ehte- ja sepakunsti tudeerima. Lisatööna võlus mind graveerimine, mida teen siiani.” Erasmus+ programmi kaudu järgnes praktika Austrias ühe sealse relvagraveerija käe all.
Surva 2017. aastal asutatud osaühing Sepitsus tegelebki nii klassikalise sepatöö kui ka graveerimisega. Olavi toimetustel saab silma peal hoida Instagramis.
Piiri sepatöö ja kunsti vahel on keeruline tõmmata, aga Surva usub, et temal domineerib loominguline tegevus. „Poes on tarbesepiseid piisavalt, neid on sealt soodsam osta. Kui soovitakse midagi erilisemat, on tegu pigem juba kunstiga. Ise täidan peamiselt eritellimusi, aga leian ka võimalusi enda ideid realiseerida. Põnev ongi ise midagi uut avastada, oskusi täiendada, päevast päeva midagi toota ei oleks nii arendav. Osaühingu Sepitsus ampluaa on õnneks lai alates sõrmuste ja kellade graveerimisest, kaminaplekkide, sepiste, nugade valmistamisest kuni parandus- ja restaureerimistöödeni välja. Nõudlust on, isegi pandeemiaaeg pole halvasti mõjunud, sest ninapidi kokku me kellegagi ei puutu ja metalli saab ka veel õnneks kätte.”
Neile, kes kaaluvad sepaks hakkamist, kinnitas mees, et selles ametis on vaja nii lennukust kui ka külma närvi, aga ennekõike töökust ja tahtejõudu. „On seppi, kes tegelevadki peamiselt kunstiga, aga hakkama saavad ka tarbesepiste tegijad, kes oma kaupa näiteks laatadel pakuvad.”
Erilisi füüsilisi eeldusi tänapäeva sepal olema ei pea, sest tööd lihtsustavaid masinaid on välja mõeldud hulgi. Enam ei ole nii, et sepp ja neli selli taovad palehigis tulist rauda. Sepaametis on ka naisi, sest karurammu olema ei pea, pigem mõistust.