Sõna võtma ajendas artikkel «Tolmuseks betoonlinnaks kujunemise kursil» (TPM, 5.11), kus noorepoolne inimene on mures Tartu tuleviku üle. Muretsemiseks oleks aga vaja mingilgi määral mäletada selle linna minevikku, see aga pole autori nooruse tõttu võimalik. Võimalik on see aga nende ridade kirjutajal, kelle esmamuljed linnast pärinevad aastast 1940, kui teda sõidutati läbi linna Maarjamõisa haiglasse pimesooleoperatsioonile.
Siiani on hästi meeles ja silmis autosõit marsruudil Tähtvere, Lai, Rüütli, Promenaadi ja Riia tänav. Meeldejäävaim oli lõik Rüütlist kuni Riiamäeni – tollased tihedalt asustatud äritänavad. Mäletamist mööda oli talvine õhtu, tänavad tundusid nii valged, kahel pool kirevad ja hästi valgustatud vaateaknad, palju voorimehi saanidega, sekka ka juba üsna palju autosid. See jäi ka minu viimaseks mälestuseks Tartu terviklikust, tihedalt hoonestatud linnasüdamest. Hilisemad on juba sõjapurustustest räsitud linnast.