Dostojevski, vaktsiinid, woke ja demokraatiakriis

Dostojevski haud Tihvini surnuaias FOTO: Wikimedia Commons FOTO: Wikimedia Commons

Fjodor Dostojevski sünnist sai 11. novembril kaks sajandit. Ta on selle aja jooksul muutunud ühenimeliseks suurkujuks, kultuuriliseks konstandiks, kelle nime ees ­võtavad entsüklopeedilised täiendused pisut koomilise varjundi. Umbes nagu «filosoof» Platoni ees. Ülimalt dünaamilised ja dialoogilised mõtlejad on nad mõlemad. Kui Platonil on dialoogis eelkõige ideed, siis Dostojevskil pigem individuaalsed psühholoogiad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui Platoni nimi on vestluses kord juba mainitud, siis viisakas inimene kordab üle ka Alfred North Whiteheadi ülivõrdelise tunnustuse, et kogu õhtumaine filosoofia polevat muud kui vaid ääremärkused Platonile.

Aga miks mitte öelda Platoni kohta samuti kirjanik? On tema pärand – suuresti vaid hunnik dialooge – žanrilt ju palju lähemal kirjandusele (isegi näitekirjandusele) kui tänapäeva akadeemilise filosoofia tüüpformaadile ehk vähe- ja raskestiloetavale publikatsioonile mõnes akadeemilises ajakirjas. Eks vähe- ja raskestiloetavaks on muutunud sotsiaal- ja säutsumeedia ajastul ka Dostojevski kandvaim formaat – suurromaan –, aga ühes võib olla kindel: nad on kinkinud inimkonnale ühed ajaloo mõjukamad tekstid. Ja võib-olla oleks isegi õigem öelda, et Platon ja Dostojevski on teatud inimlike-ühiskondlike süvahoovuste ühed silmapaistvamad esindajad. Ja et need hoovused on mõneti antagonistlikud, siis on traditsiooni tarkus nad siiski õigesti lahterdanud ning küllap nende kõrvutamine tundub esmapilgul pentsik. Ülimalt dünaamilised ja dialoogilised mõtlejad on nad mõlemad. Kui Platonil on dialoogis eelkõige ideed, siis Dostojevskil pigem individuaalsed psühholoogiad.

12.11.2021 15.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto