Kunagi taasiseseisvumise algul saatsid tippspordi toonased otsustajad omasoodu toimetama mittetulundusühingute rüppe. Nõukogude Liidu süsteemis karastunud ja sporti armastavad inimesed hakkasid kiiresti tegutsema, siin-seal leiti rahastamisvõimalusi, siin-seal leiti arenguks sisemisi reserve.
Riigi abi kord tuli, kord ei tulnud, jõudes oma madalseisu, kui tippsport tembeldati Eesti Vabriigi peaministri suu kaudu diktatuurriikide pärusmaaks. Kogu spordi rahastamine sõltus poliitilistest tõmbetuultest, kord tõmmati seda väikest rahastamistekki ühele alale peale ja teiselt ära, võimu vahetumisega Toompeal tõmmati jälle tekk teistpidi.
Areng oli kaootiline ja püsis paljuski Nõukogude Liidus karastunud ja koolitatud treenerite ning lapsevanemate õlgadel. Ega praegugi võib öelda, et meil pole arengusüsteemi, vaid on tippspordi toetussüsteem põhimõttel enne töö, siis kaheks aastaks palk.
Nüüd, lugedes Team Estonia materjale, vaadates tiimi esitluse salvestust ning kuulates seal esinejate juttu, näeme, et vähemalt sõnades on kavatsus rõhuasetusi muuta ning välja on valitud ka prioriteetsed alad. Eriti hea meel on koridorimeditsiini kadumise ja süsteemse tippsportlaste meditsiinilise teenindamise käivitumise üle rõhuasetusega vigastuste ennetamisel, mitte vigastuste järgi jooksmisel. Sportlane võib arvestada vastavalt oma tasemele nii tasemel arstide kui ka füsioterapeutide väga konkreetsete teenustega. Nii 2020. kui ka 2021. aasta tiimi eelarves oli selleks eraldatud 396 660 eurot.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kavatsused on head ja ka esimesed sammud on toimunud, et tippsport muuta Eesti arvestatavaks valdkonnaks.
Kuid on ka tippspordi lahutamatud koostisosad, millest kas ei taheta väga rääkida või pole need veel parketikõlbulikud. Esimesena võtame treeneri teema. Antud Team Estonia eelarves on tõesti rida «treenerite toetuste tõus». Nii aastal 2020 kui ka 2021 oli see täpselt sama summa – 135 800 eurot, seda kõigi meie 250 tiimi liikme ja pallimängude võistkondade treenerite peale kokku. Muide sama suurusjärk, 135 000 eurot on ka tiimi viimaste aastate turundus- ja administratiivkulud. Ärme unusta lauset: sportlane on alati number üks, kuid protsessi juhib alati treener.
Mis peamine: treeningprotsessi alustab alati esimene treener. Neid on meil kuskil 6500 ja nad viivad praegu oma tänuväärt töö eest koju maksimaalselt 700 eurot. Jah, ka praeguste tippude esimesed treenerid on Nõukogude Liidu karastuse ja koolitusega ning eelnev 30 aastat isemajandamist on nad teinud päris headeks ujujateks selles süsteemitus Eesti spordikorralduses. Aga kas uued noored lähevad samadel tingimustel treeneriks, sellele aastakümneid kestvale olelusvõitluse teele? See on küsimus, millest väga palju rääkida ei taheta, eriti neil üritustel, kus sellest peaks rääkima ja rääkima valju häälega. Millegipärast seda Team Estonia esitlusel ei tehtud. Kogenud treener puudus ürituselt esinejate seast üldse, ka see oli märgiline kolmnurgas sportlane-treener-ametnik. Kahju küll, sest oli meediaruum ja õige hetk, ja esimesed treenerid tahavad ka Team Estoniaga koostööd teha. Enamik neist elavad ning töötavad väljaspool Tallinnat ja enamik meie absoluutses tipus (80–85 protsenti) olevatest sportlastest on oma teed alustanud just piirkondades.
