N, 2.02.2023

Suusatamises alustatakse eksperimendiga, millega jäädi tegelikult hiljaks

Karl Juhkami
, reporter
Suusatamises alustatakse eksperimendiga, millega jäädi tegelikult hiljaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Murdmaasuusatamises katsetatakse mitut uuendust. Üks neist näeb ette, et teatevahetust üle andes ei pea kontakti tekkima.
Murdmaasuusatamises katsetatakse mitut uuendust. Üks neist näeb ette, et teatevahetust üle andes ei pea kontakti tekkima. Foto: Matthias Schrader/AP/Scanpix

Viimastel aastatel aina rohkem laskesuusatamise varju jäävas murdmaasuusatamise MK-sarjas eksperimenteeritakse tänavu uute distantside ja reeglitega. Postimees võttis seetõttu ühendust ­siinsete suusatreenerite Jaanus Teppani ja Aivar Rehemaaga, et uurida, kuidas nemad katsetusi tervitavad.

Esmalt aga muudatustest. Pärast Pekingi taliolümpiat toimuval Faluni MK-etapil on võistlusprogrammi lisatud nii segateatesõit (kaks naist ja kaks meest) kui ka paarissegateate sõit (naine ja mees).

Mõlemad meie suusatreenerid tervitavad segadistsipliinide tulekut avasüli, kuid Teppan lisab kärmelt, et tegelikult tulnuks selliseid samme teha juba varem. «Sellega on hiljaks jäädud. Oleks oodanud seda juba kuus-seitse aastat tagasi, aga paraku on FIS (rahvusvaheline suusaliit) maganud ning atraktiivsuse kaldenurk on läinud üle laskesuusatamisele,» viitab ta asjaolule, et biatlonis on mõlemad alad juba ammu kanda kinnitanud.

Täiesti uus formaat

Segateatesõit kuulus laskesuusatamises esimest korda MK-kalendrisse nimelt hooajal 2006/07 ning paarissegateade 2014/15.

Ent see pole ainus muudatus. Paarissegateates tahetakse aknast välja visata ka senine võistkondlik eelsõitude süsteem ning asendada see individuaalsprindist tuttava kvalifikatsiooniga. Sportlased lastaksegi Falunis rajale eraldistardist intervallmeetodil ning 20 finalisti selgitatakse välja puhtalt selle põhjal, kui suusataja A ja B ajad omavahel liidetakse.

Eestlased jäid omal ajal pealtvaatajaks

Segateatesõidu ideega on murdmaasuusatamises flirditud varemgi. 2002. aasta Kuusamo MK-etapil saigi näha omanäolist võistlust. Klassikatehnikas 5 km avavahetuse läbinud naine andis seejärel teatepulga mehele, keda ootas 10 km klassikajälge. Võistluse teine pool sõideti harjumuspäraselt vabatehnikas, naised taas 5 ning mehed 10 km.

Kaks paremat kohta jätsid toona kodumaale Soome teatevõistkonnad, poodiumi kolmandale astmele kerkis Itaalia. Alguses pidi stardirivis olema ka Eesti kvartett koosseisus Katrin Šmigun, Andrus Veerpalu, Kristiina Šmigun-Vähi ja Jaak Mae, kuid liigsete külmakraadide tõttu astuti viimasel hetkel kõrvale.

Jaak Mae
Jaak Mae Foto: Margus Ansu

«Seal oli öösel à la –25, mistõttu otsustasime ühiselt, et starti ei tule. Sellest on muidugi veidi kahju, sest tegemist oli ainulaadse võistlusega,» on Mae Postimehe veergudel meenutanud.

Keskpäevaks, mil kõlas stardipauk, oli pakasepoiss suusatajatele siiski veidi halastanud ning võistlus peeti – kui protokolli uskuda – 16 külmakraadi käes.

Kuidas ekspertidele mõte tundub? «Selles mõttes on see kindlasti hea lahendus, et teeb olud võrdsemaks,» leiab Teppan. «Praegustes poolfinaalides on muidu alati keppide lõhkumise oht, lisaks võivad ilmaolud muutuda nagu Oberstdorfi MMil, mistõttu on üks sõit aeglasem kui teine. See tundub justkui objektiivsem ja loogilisem, kuid eks tuleb katsetada ja vaadata.»

Äraootavust kumab ka Rehemaa vastuses. «Mis seal ikka, tuleb korra läbi teha ja vaadata,» kostab ta esimese asjana, ent toob seejärel välja mitmekülgsuse aspekti. «Üks asi on sõita eraldistarti, teine asi massis. Neid suusatajad, kes on head ühes või vastupidi teises, leidub küll. ­Selle muudatusega ei piisa enam ­ainult heast tuulest välja hüppamise oskusest, vaid ­pingutada tuleb ka selleks, et eelsõidust üldse edasi saada.»

Vürtsi tahavad FISi ­inimesed lisada ka senistele ­finaalidele. ­Nimelt katsetatakse Falunis 12-ringilist sõitu, kus iga kahe ringi tagant võetakse kaks viimast rajalt maha. Stardijoonele lastaks 20 võistkonda.

Jaanus Teppan.
Jaanus Teppan. Foto: Kristjan Teedema

Seda kuuldes hakkab Teppan muhelema. «Juba 30 aastat tagasi oli kusagil selline sprint, et ­viimane mees kukub ringi lõpuks välja. Aga eks nad püüavad midagi mõelda. Tempot aitab see kindlasti üleval hoida, sest siis pole võimalik enam niisama grupi taha loksuma jääda ja loota, et äkki kestab ära. Samas, kui keegi tugev murrab kepi, võib temagi kohe välja jääda. Ei oska ette näha. Mõtted võivad ju head olla, aga lõpuks võivad ikka asjad ümbertegemist vajada,» kostab ta elutargalt.

Rehemaa usub, et pealtvaatajatele võiks säärane formaat meeldida, kuid suusatajate seisukohast ei pruugi nii olla. «Kindlasti annab see vaatemängulisust juurde, kuid nii sportlaste kui ka varustuse tootjate koha pealt kostab ilmselt pigem nurinat, et hakkab toimuma rohkem kepilõhkumisi ja väiksemat sorti kokkupõrkeid ja trügimisi,» sõnab ta. «Sportlaste tase on ju nii ühtlane, et kui ma üritan vaimusilmas ette kujutada, kuidas ringi lõpus kaks tükki lihtsalt maha võetakse... Mis seal grupi keskosas siis lahti läheb, ikka korralik sõda!»

Näib, et sellele on mõelnud ka suusaisad, ning nõnda on ­Falunis loobutud senisest «pats õlale» ­teatevahetusest. Selle asemel tuleb teatevahetuse üleandmiseks lihtsalt ületada vahetusala joon. «See on väga tervitatav, nii sportlikust kui ka finantsilisest printsiibist,» kostab Teppan selle peale.

Tipp jääb samaks

Muudatused ette vuristatud, ­tuleb seejärel esitada kõige tähtsam küsimus. Kas Eesti ja teised väikeriigid võiksid sellest kõigest kasu lõigata ning suusamaailma suurtele nendel distsipliinidel vastu saada?

Aivar Rehemaa.
Aivar Rehemaa. Foto: Arvo Meeks

«Mingeid riike aitab see kindlasti, kuid loota, et sellega kaasneks revolutsioon ja ­esikümnesse hakkaksid sõitma uued riigid, seda ma ei usu. Etteotsa jäävad ikkagi klassikalised suusariigid, kuid teatud riikidele, kel pole nelja meest-naist välja panna, annab see kindlasti võimaluse,» hiilib Rehemaa kavalalt Eesti-teemast kõrvale. «Loota, et Norra järsku eesotsast kaoks, on lihtsalt palju tahta.»

Ka Teppan ei tõtta kohe suureneva šansijutuga fanfaaride taha. «Mõnel riigil, näiteks Hispaanial või Suurbritannial, kes muidu ette ei pääseks, võib nüüd tõesti huvi tekkida. Ja miks mitte ka Eestil: kui on üks tugev naine ja üks tugev mees, siis on võimalik sõita maailma parematega rinnutsi kohtade peale. Nelja on meil lihtsalt paraku raske kokku saada: rahvaarv on väike ja nii palju ei kasva peale.»

Ent olgu detailide ja šanssidega kuidas on, mõlemad meie juhendajad on lihtsalt õnnelikud selle üle, et varjusurmast ärganud FIS on hakanud murdmaasuusatamises uuendusi otsima. «Selle poolt olen ma alati, et proovime ära ning vaatame, kas see toob publikuhuvi ning kuidas sportlased muudatused vastu võtavad,» kostab Rehemaa.

«Sageli on nii, et see, mis publikule meeldib, võtab sportlased nina krimpsutama, aga mis seal ikka. Sport peabki vaatemänguline olema ja pealtvaatajatele midagi pakkuma.»

Märksõnad
Tagasi üles