Nädala mõte: tööotsijad, uu!

On hulk töid, mis kohaliku jaoks enam atraktiivsed ei ole, ent on ometi vaja ära teha.  FOTO: Tairo Lutter

Tööotsijatest on saanud tagaotsitavad – see mõte jäi kõrvu kõlama, kui lugesin nädala algul Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liikme Kerli Atsi arvamus­lugu, mis kõneles rohepöördest maal.

Ühest küljest teeb see meele kurvaks, teisalt paneb mõtisklema, kuhu Eesti jõudnud on. Oleme olukorras, kus töö­otsijaid naljalt ei ole. Just kohusetundlikke, julgeid, oskajaid tööotsijaid. Kerli Atsi hinnangul on olukord kogu taasiseseisvumisaja kõige hullem. See aga tähendab, et tööjõudu tuleb otsida mujalt või töö­plaanid ringi teha. Nii on maapiirkondades liikvel päris palju ukrainlasi, kes (veel) tahavad tööd teha. Aga on ka ettevõtteid, kes peavad midagi muud välja mõtlema. Jutt ei käi ainult põllumajandusettevõtetest. Kas kujutate ette, kui keeruline on maapiirkonna lasteaeda kvalifitseeritud õpetajat leida? Või kohalikku toitlustusasutusse korralikku kokka? Või toidutootmisesse tootearendajat?

Kui tiimist peaks keegi haigeks jääma, mida praegusel ajal sageli ette tuleb, on asi puhta hull, sest asendajat ei ole mitte kusagilt võtta ja nii saavadki juhatajatest üleöö kokad-kondiitrid-keevitajad ning tumedad ringid silme all aina laienevad ja laienevad ülekoormusest.

Teisalt, nagu juba mainisin, paneb see kõik mõtlema, kuhu Eesti jõudnud on. Meie uus põlvkond on muutunud. Ühest küljest ollakse ambitsioonikad, laia silmaringiga maailmakodanikud, kel selge siht silme ees. Paraku nemad reeglina maale ei jää ega jõua. Nemad lähevad maailma vallutama.

Ja siis on ports noori, kes lihtsalt millestki ei huvitu. Eredalt kõlab meeles ühe maal asuva autoremonditöökoja omaniku Maa Elule öeldu, et suur asi on juba see, kui noor praktikant iga päev õigeks ajaks tööle jõuab.

Ometi on töö tarvis ära teha ja nii tulebki tööjõud välismaalt. Omal ajal läksime meie Soome tööle, nüüd tullakse meile tööle – oleme muutunud heaoluriigiks. Krahhi korral ei taga see aga kindlust. Inglismaa on pärast Brexitit siiani hädas, sest sisserändajatest töötajad lahkusid riigist. Nägime isegi koroonakriisi alguses, et ilma võõrtööjõuta jäävad maasikad põllule mädanema.

Mida selle kõigega peale hakata? Kes töötaks välja võlurohu, kuidas inimesi ka füüsilise ja käsi mustaks tegeva töö peale meelitada? Mis on palk, millega meelitada? Kust väikeettevõtja selle ootuse täitmiseks raha saab? Kas tuleb käega lüüa või hoopis anda aega atra seada? Küsimusi on palju, vastuseid vähe, aga selge on see, et neid noori, kes kooli lõpetades unistaksid farmi tööle minemisest, jääb järjest vähemaks. Kui neid üldse enam on.

17.11.2021 19.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto