RINGREIS EUROOPAS ⟩ Normaalsust otsimas: seitse maad 100 tunniga

Reisimine on koroonaajal muutunud keeruliseks ja bürokraatlikuks, kuid suudab kohalejõudjat enamasti ikkagi ka millegi meeldivaga üllatada. Näiteks see Albaania maius tahtis keele suisa alla viia. FOTO: Krister Kivi

Kuidagimoodi sünnib ime ning mul läheb korda Tallinnast Itaaliasse lennata nii, et keegi koroonapaberite vastu huvi ei tunne. Ei, dokustaadid olid korras, sai täidetud isegi European Digital Passenger Locator Form ehk dPLF, mida Itaalia nõuab.

​Tuleb tunnistada, et dPLF on tõeline bürokraatiapärl, mille rippmenüü loetleb võimaliku reisi alustamise paigana isegi ­Ämari lennuvälja. Kuid küsima hakatakse vaktsineerimistõendit, testi või läbipõdemispaberit alles siis, kui Itaaliast (umbes 59 surnut päevas, ärevustase kõrge) järgmisel hommikul Zürichi poole lahkun: kord on selline, et ilma «rohepassita» Milanos lennukisse ei pääse. Inimtühjas hotellis seda vaja ei läinud, majutu kui palju soovid, küll on itaallased vähemasti ühes Malpensa lennujaama WCs juurutanud koroonavastase reegli, sinna tohib korraga siseneda vaid üks inimene.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Minu eesmärk pole lokaalsete jõupingutuste üle nalja heita. On õpetlik, mida üks või teine riik ette võtab. Näiteks Šveits (umbes 7 surnut päevas, ärevustase keskmine) ei loobu gastro­noomilistest naudingutest. Helvetic Airwaysi pardal tuleb kanda maski, kuid samas pakub menüü 18,50 frangi eest reisijaile võimalust maiustada fondüü või erilisest Anguse tõugu veiste lihast burgeriga. Ma ei tea ühtegi toitu, mis sobiks ettekujutusega hügieenireeglitest vähem kokku kui leivatükikestega õngitsetav sulajuust.

Zürichi lennujaamas on rõõmsad vähemasti tuhatoosid. FOTO: FOTO: Krister Kivi
19.11.2021 22.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto