Juhtkiri: riik ei saa läbi sõrmede vaadata

  • Kontrolli ankrupaikades toimuva üle tuleb tihendada
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Ühiskonnad erinevad selles osas, kuivõrd selged on reeglid ja normid, mille järgi iga päev toimitakse. Eesti on uuringute põhjal ühiskond, kus puuduvad väga selged reeglid käitumise kohta ja inimesed on üsna vabad tegema nii, nagu soovivad. See on küll mugav üksikisikule, kuid ühiskonnale ja riigile võib kaasa tuua probleeme.

Tänases lehes on Postimehe luubi all laevapõhjade puhastamine Tallinna-lähedastes ankrupaikades. See on keskkonnaohtlik tegevus, sest laevapõhja puhastamisel kraabitakse maha niihästi põhja külge kinnitunud veeorganismid kui ka vana värvi ja kulunud põhjakatet. Eesti seaduste järgi tuleb laevapõhja puhastamisel eemaldatud jäätmed kokku koguda ja utiliseerida.

Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile

 

Liitu uudiskirjaga Arvamus

Jäätmekogused pole sugugi väikesed: 200 meetri pikkuse laeva veealuselt osalt kogutakse ühe puhastusega umbes 800 kilo kõntsa. Arvestades laevade hulka, mis Eesti vetes seilab, on kogused väga suured – näiteks Tallinna sadamas on vaid üks puhastusfirma kogunud aastaga 140 tonni puhastusjäätmeid.

Et laevapõhja puhastamine sadamas maksab hinnanguliselt kaks kuni kolm korda rohkem kui ankrupaigas, tekitab see ahvatluse teha neid töid salaja ja jätta jäätmed merre. Eesti looduskaitsjad on jälginud laevade toimetamist ankrupaikades ja kahtlustavad, et seda just tehaksegi.

Reostamisele ei saa läbi sõrmede vaadata. Tuukritööde inspekteerimine ankrupaikades võib küll olla kulukas, kuid vaid nii saab murda looduse lagastamist merel.

Nagu tänane lehelugu märgib, ei ole keskkonnaamet teadlik, et ankrupaikades võivad laevad lasta ebaseaduslikult oma põhja puhastada, sest lihtsalt ei ole tuntud huvi, mida laevad, mis ankrupaigas tuukritöid tellivad, tegelikult teha lasevad. Ja et kaugseiresüsteemi satelliidipilt reostuskahtlust ei ole näidanud, ei ole ka kontrollimas käidud.

On muidugi iseküsimus, kas satelliidipilt seda tüüpi reostust üldse tuvastada suudab, kui enamik sellest jääb vette hõljuma või langeb põhja. Asjaolu, et vee pinnal saasta ei uju, ei tähenda seda, et seda olemas ei ole.

Teisest küljest tuleb möönda, et esialgu on tegu üksnes kahtlustusega: kui pole tabatud, siis pole ka süüdi. Aga see ei pea sugugi nii olema ega nii jääma.

Postimees on juba varem juhtinud tähelepanu ankrupaikades toimunud vedelkütuste ümberlaadimistele, mis merel on oluliselt odavam kui sadamas. Sama käib laevapõhja puhastamise kohta.

Et meri on suur ja lai ja rahaline kokkuhoid seadust rikkudes märkimisväärne, pole raske aimata, et alati leidub neid, kes kontrolli puudumisel võimalust kasutavad ja loodust saastavad. Olles näinud metsa alla veetud prügikoormaid, pole raske aimata, et merel pole käitumine parem, pigem hullem.

Keskkonna saastamine on üleastumine, mille puhul ei saa riik läbi sõrmede vaadata, sest selle tagajärjed makstakse meie kõigi tervise ja looduse arvel. Ankrupaikades tehtavate tuukritööde inspekteerimine võib küll olla kulukas, kuid vaid nii saab murda looduse lagastamist merel.

19.11.2021 22.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto