N, 8.12.2022

KESKKOND ⟩ Keskkonnasäästust on kujunenud osade inimeste eluviis

Rein Kuresoo
, Fookuse Keskkonna toimetaja
Keskkonnasäästust on kujunenud osade inimeste eluviis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Eestis pühenduti septembrikuisel neljandal üleilmsel maailmakoristuspäeval väikeprügile ehk suitsukonidele ja pisiplastile.
Eestis pühenduti septembrikuisel neljandal üleilmsel maailmakoristuspäeval väikeprügile ehk suitsukonidele ja pisiplastile. Foto: Liis Treimann
  • Looduse ja kliima säästmiseks on tarvis tarbimisharjumusi muuta
  • Süsteemsete muutuste esilekutsumiseks on õige alustada iseenda eluviisist
  • Keskkonnateemad saavad selgemaks neid oma elus läbi mängides

Glasgow’ kliimakonverentsi alusdokumentidesse kaevudes üllatas mind tõik, et süsinikuneutraalse maailma poole liikumise tegevuskava ei eelda inimeste tarbimisharjumuste olulist muutust ega ammugi mitte turumajanduse süsteemseid reforme, vaid paneb põhjendamatult suured lootused tehnoloogia arengule, näiteks süsiniku sekvestreerimisele (CCS). Ometi peaks ka «väikese inimese» valikud 7,75 miljardi kordses võimenduses kliimat ja maailma käekäiku oluliselt mõjutama.

Kui koostasin nimestikku inimestest, keda vestlusringi kutsuda, märkasin korraga, et ühe jutiga olin spontaanselt paberile pannud kaheksa naise nime. Valisin välja kolm. Sootasakaalu korrigeerimisel võtsin sisse ka «kvoodimehe». Lähtusin inimeste aktiivsusest sotsiaalmeedias, aga küsiksin, kas selline valik peegeldab ka kuidagi asjade tegelikku seisu. Kas on ehk nii, et mehed paugutavad suurematel foorumitel ja püüavad suuri asju käima lükata, naised aga jälgivad hoolikamalt seda, et nende sõnad ja teod käiksid ka igapäevaelus paremini kokku?

Grete Arro: Minu meelest ei ole naistel ja meestel selles suhtes küll mingit kognitiivset erinevust. Need on üldinimlikud teemad, mis pole sooga seotud. Aga selline mulje võib muidugi jääda. Kuna kasvukeskkond kujundab naisi ja mehi erinevaks, võib juhtuda, et mingid teemad saavad rohkem naiste kui meeste tähelepanu.

Mihkel Kangur: Hiljuti viskasin rahvaülikooli paneelil välja mõtte, et nii keskkonnamahukate ettevõtete kui ka keskkonda mõjutavate poliitiliste otsuste taga on enamasti mehed ja nendele positsioonidele oleks tarvis rohkem naisi, kellest võiks loota, et nad teevad meestest alalhoidlikumaid otsuseid. Selle peale teatas üks minu kaaspanelist, et tema küll ei tahaks tipp-poliitikas olla, sest see eeldaks temalt meheks hakkamist.

Farištamo Eller: Keskkonnavaldkonnas on palju tasustamata vabatahtlikku tööd ning vabatahtlike seas olen rohkem märganud naisi. Mina sattusin keskkonnateemade otsa siis, kui jäin lapseootele, keerasin oma tavapärastelt rööbastelt maha ning tekkis aega mõelda ja vaadelda elu enda ümber.

Piret Räni: Kas siin pole ehk ka küsimus vastutustundes? Mingi vastutus tasakaalu säilimise ees nii pereringis kui ka suuremas sootsiumis on ehk naise rollis rohkem sees olnud. Aga laiemalt vaadates mõtlebki osa inimesi üldiste huvide peale, osa seisab üksnes oma erahuvide eest.

Kangur: Tegelikult võib vist ikkagi öelda, et meil on üha suurenev kogukond inimesi, kes hoolivad keskkonnast ning on selle nimel valmis ka tegutsema. Ja nende seas on nii noori kui ka vanu, nii mehi kui ka naisi.

Vestlusringis osalesid

Piret Räni, vabakutseline kunstnik ja looduskaitsja

Farištamo Eller, muusik ja looduskaitsja

Grete Arro, hariduspsühholoog

Mihkel Kangur, ökoloog ja õpetaja

Rein Kuresoo, Postimehe Fookuse toimetaja

Nojah, küsimus lähtuski üksnes sellest, et minu nimekirja sattusid esialgu sotsiaalmeedias aktiivsemate naiste nimed. Täiesti võimalik, et paljud inimesed, kes on oma elus teinud otsustavad keskkonnavalikud, Facebookis eriti kella ei löögi. Usun ka, et loodushoidlikke inimesi on tegelikult märksa rohkem, kui neid esmapilgul silma hakkab, näiteks kõik mu lapsed on olnud sõpruskonna kaudu tugevalt mõjutatud veganlusest ja selle kas läbi teinud või omaks võtnud, kuidas keegi. Kui me aga juba taimetoitluseni jõudsime, siis minu meelest moodustavad selles teemas vastandliku puntra kliima- ja elurikkuse huvid, füsioloogia ning ka lihtsalt harjumuse jõud. Kuidas olete teie selle pusa enda jaoks lahti harutanud?

Arro: Mina olen teinud lahenduse endale väga lihtsaks: ma ise ei osta liha, aga see tuleb mõnikord ise minu juurde, kasvõi sõprade, pere või ürituste kaudu.

Taimtoit võiks moodustada toidukohtade menüü selgroo.
Taimtoit võiks moodustada toidukohtade menüü selgroo. Foto: AdobeStock

Kangur: Mind rahustab teadmine, et meie looduse heaks käekäiguks on megafauna esindajad tarvilikud. Meie looduslikke rohumaid, näiteks rannakarjamaid, on märksa kasulikum lasta lagedaks süüa kariloomadel kui neid fossiilkütuseid põletades niita. Nii et kui liha osta, tuleks eelistada Eesti mahetalunike poollooduslikel karjamaadel peetavate veiste või lammaste liha. Ja teisalt: kuigi saaksime hakkama liha söömata või tarbides seda praegusest harjunud kogusest märksa vähesemal määral, oleme seda tehes mingilgi määral osalised mingites ökoloogilistes protsessides ja aineringetes.

Mõnes Inglise ökokogukonnas on käibel mõiste gentle ecology. Selle raames räägitakse, et looma võib tappa, kui sa tarvitad toiduks või muudeks vajadusteks kogu looma, mitte ei lõika tema kehast vaid magusamaid palasid või sabatutti mütsiehteks – nii osaled auga aineringes.

Looma võib tappa, kui tarvitad toiduks või muudeks vajadusteks kogu looma, mitte ei lõika tema kehast vaid magusamaid palasid.

Mihkel Kangur

Räni: Kogu meie tarbitava toidu puhul on kõige olulisem küsimus, millistes tingimustes on see toodetud, milline on põllumajandus. Sõltumata sellest, kas räägime loomadest või taimedest, teeb intensiivpõllumajandus elurikkusele halba. Toitu on võimalik kasvatada ka mahedalt ning on olemas taastav põllumajandus, meetodid, mille abil pannakse toidu tootmine toimima looduslike ökosüsteemide kombel, nii et see toob kasu mullale, veele, elurikkusele ümberringi. Selleks et tarbija saaks oma valikutega seda viimast toetada, on tarvis, et riik appi tuleks. Selles osas on vaja süsteemseid muutusi.

Kui keegi ütleb, et ta peab liha söömist vajalikuks, et toetada pärandniite hooldavaid mahetalunikke, peakski ta ostma ainult seda liha ja ainult nendeltsamadelt talunikelt.

Farištamo Eller

Eller: Niipalju kui on veganeid, on ka erinevaid arvamusi selle kohta, mida õige vegan võiks süüa. Kui keegi ütleb, et ta peab liha söömist vajalikuks, et toetada pärandniite hooldavaid mahetalunikke, peakski ta ostma ainult seda liha ja ainult nendeltsamadelt talunikelt. Kui aga osta igasugust liha, siis ei lähe jutt ja tegelikud teod päriselt kokku.

Veganina olen teinud valiku mitte kasutada teisi loomi iseenda heaks. Täistaimne toit on ka palju väiksema keskkonnajalajäljega. Mõtlen ka sellele, et võimalusel söön kaugemalt Eestisse toodud toitu, näiteks avokaadot, ainult siis, kui olen seda «päästmas» käinud. Väldin ka palmiõli sisaldavaid tooteid.

Minu arvates peaks loomade õiguste järgimine olema loomulik osa meie keskkonnakaitselistest otsustest. Minul jookseb igal juhul juhe kokku, kui räägitakse suure õhinaga ühtede liikide kaitsest, aga teised on seevastu pelk toode.

Arro: Olen üksjagu mõelnud looduse iseväärtusest ja see haakub omajagu sellega, mida Farištamo just ütles. Praegu tundub nii mõndagi diskussiooni jälgides, et peetakse rumalaks ja piinlikuks väärtustada teisi olendeid (mõnd puukoore all elavat imepisikest mardikaliiki, mingit «tühist» seent, näiteks limatünnikut, või isegi lendoravat).

Meil peetakse mõtet loodust kaitsta sageli radikaalseks ja mõtet loodust hävitada normaalseks mõtteks.

Piret Räni

Räni: Meil peetakse mõtet loodust kaitsta sageli radikaalseks ja mõtet loodust hävitada normaalseks mõtteks.

Kangur: Aga selle teema võiks lõpetada positiivse noodiga: taimetoitlusest hakkab üha rohkem saama kunagisest veidrusest normaalsus, ka avalikel üritustel pakutakse üha rohkem taimetoitu. Ning selles saavad üksikisikud toitlustajaid oluliselt nügida.

Räni: Kõigis toitlustuskohtades võiks jõuda selleni, et taimetoiduvariant oleks menüü selgroog või baasvariant, mida saaks soovi korral loomse palaga täiendada.

Mulle meenub, et Helsingi tegi äsja otsuse pakkuda linna võõrustatavatel üritustel üksnes taimetoitu ja ka kala, mis on ökoloogiliselt koššer. Kuid paraku tekkis linnaisadel kartus, et kõrgetasemeliste visiitide puhul võib sellise toidukaardiga endale näppu lõigata, ja nii lisati otsusele mööndus, et sellistel puhkudel (näiteks Rootsi kuninga visiidi ajal) võidakse pakkuda ka Soome poroliha. See näide on hea sissejuhatus järgmisesse teemasse, milles sisaldub minu meelest oluline ja mõnevõrra elitaarne dilemma. Räägime transpordist ja reisimisest. Inimesed reisivad peamiselt selleks, et puhata ja saada elamusi. Pelgalt elamuste nimel tundub praegu kerglane teise maailma otsa tossutada. Mis on põhjused, mille nimel võiks lennuhäbi unustada?

Kangur: Oma viimase puhkusereisi lennukiga tegin aastal 2008, kui käisin Omaanis matkamas. Ametiga seotud lennureise tegin siiski vahepeal üsna ohtralt ja viimane lend viis mind pool aastat enne pandeemiat koolitama Myanmari.

Arutasime esimesel maailmakoristuspäeval Eesti Ekspressiga, kas Mihkel Kärmase lennumaraton 24 tunniga ümber maailma selle kajastamiseks käib üldse kokku ürituse vaimuga. Jõudsime lõpuks kõiki plusse ja miinuseid kaaludes selleni, et nii olulise sõnumi edastamiseks ei peaks seda häbenema.

Arro: Ka minul on reisimisel küsimus reisi eesmärgis. Kõrvutan reisiga seotu puhul põhjuse piisavust ja reisimisviisi priiskavust ning teen otsuse selle alusel. Minu viimane lennureis, mis polnud tööga seotud, oli 2016. aastal ja sealtmaalt olen puhkusereise (ka teisi transpordivahendeid kasutades) üldse väga vähe teinud. Olen teadlik, et üksikindiviidi valikud selles osas muudavad vähe, aga olen ka endale selgeks teinud, et praegu on teistsugune aeg. Suurte muutuste vajadusest ei saa rääkida, kui me ei suuda väikseidki valikuid teha.

Tegelikult pole midagi lihtsamat kui jätta midagi tegemata.

Grete Arro

Tegelikult pole midagi lihtsamat kui jätta midagi tegemata, mina reisin praegu lihtsalt teistmoodi – näiteks teadmistesse, näiteks bioloogiasse. See tähendab, et reisimiseks on mulle praegu tarvis väga vähe, näiteks kraavikallast, niidulappi või tükikest risust metsa. «Reisin» neisse paikadesse, et nendest aru saada, ning see pole mulle sugugi vähem põnev kui tavapärane reisimine. Ja sellise reisi saab ette võtta iga kord, kui on sobivas kohas kasvõi tunnike vaba aega.

Räni: Autot mul ei ole ja Eestist väljas reisimas käisin viimati 13 aastat tagasi, siis, kui mul veel lapsi ei olnud. Eesti sees ja perega seiklemiseks on autota inimestele kõige parem vahend rong. Ja tasub meenutada, et sadakond aastat tagasi oli Eestis väga tihe raudteevõrk. Toonase ajaga võrreldes on meil rongiga sõitmise võimalusi jäänud väga palju vähemaks ning kuna Eesti riik on otsustanud suurelt panustada rahvusvahelise rongiliikluse arengusse (Rail Baltic), kahanesid tegelikud võimalused riigis sees rongiga reisida hiljuti veel.

Eller: Kui ma käin poodide juures toitu päästmas, siis kasutan autot – seda toitu on vahel lihtsalt nii palju, et jalgrattaga ei ole võimalik ära vedada. Lisaks tahaks päästetud toidu panna ilusti kastidesse, et seda mitte vigastada.

Jalgratas on talvelgi alternatiiv autole.
Jalgratas on talvelgi alternatiiv autole. Foto: Sille Annuk

Kangur: Iga päev sõidan jalgrattaga, autot vajan vahel asjaajamiseks ja nädalavahetuse pikemateks sõitudeks.

Auto kasutamise vajadus tuleneb paljudel inimestel sellest, et nad on elukoha valikul lähtunud mingitest muudest põhjustest ja siis avastanud, et ilma autota on sealt raske kuhugi pääseda. Oleme USA depressiooniaegset praktikat eeskujuna kasutades hakanud ehitama neljarajalisi kiirteid, millel saab kiiremini liikuda. Tegelik kütusekulu kiiruse suurenedes kasvab ja tulevastele arengutele mõeldes läheb see meile väga kalliks.

Arro: Mul on väike elektriauto ja olen avastanud, et selle laadimise vajadus teeb auto kasutamise ajaliselt nii kalliks, et ma ei taha sellega mingeid spontaanseid sõidusutsakaid ette võtta (no tegelikult ei teinud ma neid ka enne!). Ja see ongi minu arust hea, sest see teeb iga tarviliku sõidukilomeetri väärtuslikuks – just nii, nagu iga suutäis toitu või sõõm puhast vett peaks olema väärtus.

Räni: Püüdes vestlust kokku võtta, ütleksin, et kliimamuutuste tagasipööramiseks ja looduskeskkonna parandamiseks on tarvis suuri süsteemseid muutusi. Selleks et need saaksid juhtuda, on vaja, et umbes neljandik kõigist inimestest alustaks muutusi, mida meil on praeguse süsteemi raamides võimalik teha. Ja kui juba 25 protsenti ühiskonnast on üksteist sellel pinnal leidnud, toetanud ja muutuse vajaduse selgelt määratlenud, on ka süsteemseid muutusi võimalik esile kutsuda.

Arro: Me peaksime tekitama rohkem võimalusi mõelda keskkonnateemasid sügavalt enda omaks neid oma nahal läbi mängides.

Märksõnad
Tagasi üles