Veiste vedu väikesaartelt mandrile paneb pea valutama

Selle hirmkalli poilaevaga veeti eelmisel aastal 7000 euro eest Osmussaarele Dirhami erasadamast 300 heinarulli. FOTO: Rita Koppel

„Kaitsealadel on loomad pühad, inimesed mitte, katsu sa veist üle vee saada,” ütles Osmussaare majakavaht Rita Koppel, kes ei saa oma loomi saarelt mandrile enne, kui uus pargas on valmis.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

„Väikesaarte elanikud soovivad, et loomapidamine, mida nad sealsetel looduskaitsealadel teevad, saaks täiendavaid toetusmeetmeid,” sõnas Eesti Saarte Kogu eestseisuse esimees Mark Soosaar. Praegu on olemas poollooduslike koosluste hooldamise PRIA toetused. Need ei kata küll kõiki loomapidajate kulusid, kuid aitavad mingil määral kompenseerida seda vaeva, mida väikesaarte elanikud näevad oma kodukoha looduse hoidmisel. „Väikesaartel on aga näiteks loomade ja sööda transport ning masinate soetamine komplitseeritud. Osmussaarel veetakse loomi mandrile lahtise praamiga, Kihnust jõuab esimene praam mandrile kell kaheksa, Manijast alles kell 12.30 ja Ruhnu ning Abrukaga praamiühendus üldse puudub, aga loomad peavad hommikul kella seitsmeks juba tapamajas olema,” kurtis Manijal elav lambapidaja Mark Soosaar.

Viimasel Eesti Saarte Kogu üldkogul otsustati pöörduda valitsuse poole, et lahendada väikesaarte kaubaveo küsimus uute laevade tellimisega. Näiteks Liivi lahe väikesaarte jaoks vajataks üht siinsele merele ja saarte eripärale sobivat kaubalaeva.

Kesselaiu, Osmussaare ja Pakri saarte jaoks tuleks leida teine, sealse mere tujudele sobiv tormikindel parvlaev. Mitmel nimetatud saarel pole võimalik ajakohase tehnikaga heina varuda, seepärast tuleb talvine loomasööt praamiga kohale vedada. „Väikesaartele tuleb toimetada ka ehitusmaterjali ning rasketehnikat, elu siin ei koosne siin üksnes turismi- ja loomafarmide pidamisest,” sõnas Soosaar.

Heinavedu balloonidel

Osmussaarel ja teistelgi väikesaartel on probleemiks ka see, et kaitsealadel saab heina ja roogu seaduse järgi niitma hakata alles 11. juulil. Selleks ajaks on aga loomad kõik rohumaad ja pilliroo juba ära söönud ning söödaks ei ole midagi enam niita. Nii tulebki loomasööt mandrilt kohale vedada. Laevaga, mis on kallis. „Oleme teinud oma aluse, kuhu mahub peale 24 rulli, aga vedamine on väga vaevarikas, sest sellega ei saa kaldasse sõita. Meresõitu on kümme kilomeetrit, raske on leida selliseid päevi, kui ilm on sobiv. Ettevaatlikult peab sõitma, see on väga ligadi-logadi laeva järel veetav parv,” kurtis Rita Koppel.

Ta lisas, et nende päris oma pargas, millel on alumiiniumist kere, on alles Saaremaal ehitamisel.

24.11.2021 26.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto