In memoriam Peeter Olesk

Peeter Olesk – kellele armastatud õppejõud ja viljakas literaat, kellele mitmekülgne akadeemiline teadlane, poliitik ja minister, kellele parim nõuandja erinevatel ametialadel, aga ka erinevaid teemasid valdav kriitiline mõtleja ja toimetaja.  FOTO: Margus Ansu

Üha rohkem tarku inimesi lahkub teenimatult vara teispoolsusse, jättes Lethe siinpoolsel kaldal sibajaile pärandiks oma töö ja mälestuse ning kohustuse seda tuleviku tarbeks edasi kanda, hoida, arendada. Nüüd siis Peeter Olesk – aasta kõige hallimal ja pimedamal kuul jättis meid maha värvikas isiksus, kelle hinnangud võisid olla karmid, aga olid enamasti õiglased, eneseväljendus mahlakas ja vaimukas, nii et sõimatagi saamine võis olla kosutav, kindlasti aga oli mõjuvam ja arendavam mistahes kuivalt isikupäratust kriitikast.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Inimene, kelle erudeeritud ja ajuti raskesti jälgitavad arutluskäigud jõudsid lisaväärtusega alati tagasi peateema juurde, õpetlane, kelle toeks oli kadestusväärne mälu ja rohke lugemus. Kellele armastatud õppejõud ja viljakas literaat, kellele mitmekülgne akadeemiline teadlane, ehkki ilma teaduspoliitikas nõutavate punktideta, poliitik ja minister, kellele parim nõuandja erinevatel ametialadel, aga ka erinevaid teemasid valdav kriitiline mõtleja ja toimetaja. Loetelu võiks jätkata ja sellega täitagi leheruumi.

Minu jaoks oli Peeter Olesk eelkõige filoloog, ent mitte kunagi tekstimaailma või mõnda üksikprobleemi kapseldunud kabinetiteadlane, vaid vaatamata oma eriti viimastel aastatel harvale väljatulekule Tähtvere mõisast, nagu ta signeeris oma kirjutisi, universaalne ja avarapilguline õpetlane. Inimene, kelle filoloogilisele pädevusele kui tugevale alusmüürile toetunud seoste nägemise oskus, sisemine tung Eesti elu paremaks muuta ning kõne-, kirja- ja suhtlemisvõime ulatus mõjutama kõige erinevamaid elualasid ja isiksusi – literaadist kindralini, rektorist presidendini, taksojuhist astronoomini, arstist diskorini. Peetrile ja Sirjele külla minnes, kuhu ma alati läksin kutsutuna ja mingil põhjusel, võis kohtuda väga laia ringi inimestega. Intellektuaalne pinge ja vaimne rikastumine oli vastastikune ja siinkohal tahaksin nimetada mõnda neistki, keda söandaksin pidada Peetri olulisemateks mõjutajateks ja õpetajateks. Gustav Suits oli Peetrile nii luuletaja kui mõtlejana autoriteet, mõistagi vaid vaimses seoses, kuid see on virgutanud Peetrit ka Suitsuga nagu mees mehega dialoogi astuma: lühinäidend «Kaks meest on rohkem kui kaks meest» on ilmunud Peetri artiklikogumikus «Filoloogia tõeline tähendus» (2008). Vaieldamatu autoriteet elulises kokkupuutes oli Nigol Andresen (1883–1956), hiljem mõtteid viljastav vestluskaaslane professor Harald-Heino Peep (1931–1998). Ja kindlasti ka Kalju Lepik (1920–1999). Isiklikult võlgnen Peetrile tänu oma hilisemate kirjanduslike teekondade ja teoste mõtestamise just selle eest, et ta minu ja Eesti Kirjandusmuuseumi tollase teadussekretäri, praegu Loomingus proosat toimetava Katrin Raidi võttis 1990. aasta sügisel kaasa Stockholmis toimunud Balti Arhiivi seminarile, millest said alguse paljud tutvused.

25.11.2021 27.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto