Kliiniline psühholoog Inna Narro, Tallinna Hiiu haigla surijate hingehoidja, nendib, et on kurb, kui inimesed ärkavad surma eel päriselule ja tagasi vaadates näevad, mida oleksid soovinud muuta, aga ootasid õiget päeva, mida ei tulnud. FOTO: Kertu Jukkum

INTERVJUU ⟩ Kliiniline psühholoog tööst elu ja surma piiril: vanemate lahkumisi, kuhu ükski laps ei soovi tulla, on liiga palju

  • Narro: vanemate lahkumisi, kuhu ükski laps ei soovi tulla, on liiga palju
  • Koostada tasub juba praegu oma viimane bucket list
  • Oma elu finišijoonel näeb inimene elu selgelt

«Ma loodan, et oled siin majas esimest korda?» küsib ta, kui päevinäinud maja uksest kõledate seinte vahele astun. Noogutan vaevumärgatavalt. Kliiniline psühholoog Inna Narro on surijate hingehoidja Tallinnas Hiiu haiglas. Paik, kuhu jõuavad need patsiendid, kel on jäänud vähe aega. Mehed ja naised, eakad ja aina nooremad. Kui need seinad oskaksid rääkida, siis oleks neis lugudes palju pisaraid, naeru ja kibedat kahetsust. Aga ka lootust ja ilu. Elu täis elu.

Reedel lahkus mu endine kolleeg, kes ei olnud veel õiges keskeaski. Täna hommikul tädi Maret. Mulle näib, et surma on palju enam kui varem. Kas tajute samamoodi?

Surma- ja leinateemat on viimasel ajal enam esile toodud. Sellest kirjutatakse rohkem ka seoses koroonaga, mille tõttu on siitilmast lahkujaid statistiliselt enam.

Kindlasti on rohkem vähihaigeid – seda näeme ka siin haiglas. Viimase poole aasta jooksul satuvad meile paraku aina nooremad inimesed. Nelikümmend ja üle selle on noor inimene. Diagnoosidena on esindatud kogu vähkkasvajate spekter. Naistel rinna- ja meestel eesnäärmevähk aga peamiselt.

Kas noorte abistamine surmaks ettevalmistamisel on teistmoodi kui vanema inimese puhul?

Minuvanune on tänapäeval noor inimene. Kui ma oleksin 60, siis tunneksin samuti, et surra on veel vara. Endavanuse või nooremaga tööd teha on ebaloogiline. Tema lahkumine keset õitsvat iga on ebatõenäoline. Iga ja vanus mõjutavad mind oma töös subjektiivselt.

Mul on hetkel 49-aastane naispatsient, kellel on kaks lasteaiaealist last. Töö tema ja ta lähedastega on emotsionaalselt väga valus. Kui ta abikaasa küsib: «Mida ma teen kahe väikese lapsega? Kuidas ma hakkama saan?», siis mul ei ole vastuseid. Vastuste otsimine võib võtta mitu terapeutilist protsessi.

Kliiniline psühholoog Inna Narro, Tallinna Hiiu haigla surijate hingehoidja, nendib, et on kurb, kui inimesed ärkavad surma eel päriselule ja tagasi vaadates näevad, mida oleksid soovinud muuta, aga ootasid õiget päeva, mida ei tulnud.  FOTO: Kertu Jukkum

40-aastane inimene ei saa iial leppida, et teeb eluga lõpparve?

Kui 40- või ka 50-aastasele öeldakse, et paraku ei ole enam midagi teha, on surm ebaloogiline. Nad on alles loonud visiooni endale ja tuleviku lastele, loodavad näha lapselapsi. Nende elu lõigatakse noaga pooleks hetkel, mil rohkem kui pool elust peaks alles ees ootama. Elamata elu lein on teravam ja valusam. Lein oma väikeste laste nägemata elu pärast.

Neljakümnendates naine, kellel on kaks pisikest last, ütleb, et ei taha surra?

Täna ta ütleski, et ta ei taha surra. Siis me natuke nutsime koos. Mõnikord ma luban endale seda luksust ja näitan oma emotsioone. Ta ütles, et ta ei taha surra oma laste pärast, ja ma mõistan teda. Mitte ükski alaealine laps ei tohiks seista oma ema või isa kirstu ääres. Ta pole hakanud veel elamagi. Need on kõige valusamad hetked.

Mida ütlete inimesele, kes tahab elada ja oma lapsi kasvamas näha?

Ma mõistan tema soovi, toetan teda ja normaliseerin ta tunded. Nende hulgas ka viha, kurbuse ja muud negatiivsed emotsioonid. Ma julgustan emotsioone välja nutma, mis ehk aitab kehalisi vaevusi kergendada. Sõnadega ei ravi, kui on nii palju veel elamata elu.

Kui üks ema või isa, kel on aega jäänud väheks ja ta ei taha surra, siis me räägime lastest ja nende tulevikust. See leevendab hetkelist emotsiooni ja annab korraks hingetõmberuumi.

Aga filmilik «viimaste soovide nimekiri»? Inimene võtab saatusliku otsuse loetud päevade kohta vastu ja põrutab oma unistuste reisile?

Me toetame seda siin väga. Mul on meeles üks karismaatiline kuuekümnendates proua, kel oli alati uhke soeng peas ja küüned lakitud. Tema ütles, et ei kavatsegi valget lage vahtima jääda ja läheb oma koju terrassile päikeseloojangut vaatama, head viskit jooma ja sigarit tõmbama.

Toetame elu lõpu hooldust kodus, kui lähedased on selleks valmis, patsient nõus ning vajalikud tingimused on loodud. Aitame igati kaasa, et inimese viimased soovid saaksid täidetud. Kui patsient jõuab veel liikuda ja lennata, siis soodustame sedagi.

Soovitan väga kõigil meil noortel, tervetel ja ilusatel, kes me elame selles surematuse kultuses, koostada juba praegu oma viimane bucket list. Ehk mida teha meiega siis, kui me ei ole enam suutelised enda eest hoolitsema, kui me ei ole suutelised enda eest raviotsuseid vastu võtma ja mida me tahaksime teha siis, kui öeldakse, et nüüd on aega jäänud vähe. Minul on see list tehtud.

Psühholoog tõdeb, et haiglas tuleb enne surma väga hästi esile, et kui ema on viinud lapsele sussid, siis laps toob ka talle vanaduses sussid. Armastatud lapsed armastavad elu lõppjaama jõudnud vanemat.  FOTO: Kertu Jukkum

Kas tohin küsida, mis seal kirjas on?

Mul on kirjas, keda kutsuda ärasaatmisele, milliseid pilte näidata, milliseid laule laulda ja mida teha minu maise varaga. Kui ma veel jaksaksin, siis kindlasti reisiksin Edela-Inglismaale, kus tehakse ilusaid filme. Kindlasti pean ma pidu ja veedan aega oma lähedastega. Tähtis ei ole see, kui pikalt me elame, vaid kui ilusalt me elame.

Teil ilmub raamat, mille tegite koos illustraatori Katri Lumiga, kes on tänaseks siitilmast lahkunud. Kuidas see raamat sündis?

See raamat sündis spontaanselt, kui Katrin siia haiglasse sattus. Olin aastaid kogunud oma surevate patsientide, nende lähedaste ja arstide tsitaate. Katri Lumi unistus oli illustreerida raamat ja ma leidsin, et see on täpselt see, mida olin oodanud. Rajasime palatisse kontori ja koostasime raamatu kümne päevaga.

Katrin elas selle raamatu nimel ja kuigi ta ei näe raamatu ilmumist, teadis ta, et raamatu tulu läheb vähiravifondile Kingitud Elu, et kinkida aega neile, kel on veel võimalus. Mõnikord juhtub ka seda õnne, et inimese eluunistus saab täidetud tema elu viimasel nädalal.

Kas pärast surma tuleb veel midagi?

Igaüks loob oma kontseptsiooni. Mind isiklikult inspireerib Ameerika päritolu meditsiiniteadlane Robert Lanza, kes on uurinud surmaga seotud teemasid ning jõudnud järeldusele, et elu jätkub ka pärast surma. See on palju ilusam, rahulikum ja värvilisem kui praegune elu.

Mõni ütleb, et pärast surma ei tule midagi. Paneb silmad kinni ja lihtsalt kaob. See on tema kontseptsioon. Teine usub, et läheb sugulaste juurde – kohtub nendega, kes on siit lahkunud. Lanza sõnul on surm uskumise küsimus.

Psühholoog tõdeb, et haiglas tuleb enne surma väga hästi esile, et kui ema on viinud lapsele sussid, siis laps toob ka talle vanaduses sussid. Armastatud lapsed armastavad elu lõppjaama jõudnud vanemat. FOTO: Toby Melville

Te olete näinud inimesi suremas. Milline on see hetk?

Ma olen näinud ainult ilusaid suremise hetki. Olen näinud, kui surrakse silmad kinni – nagu magatakse. Olen näinud silmad lahti suremist. Enne lahkumist nad jälgivad ruumis mingit liikumist, mida meie, elusad inimesed, ei näe. Nende silmade liikumine on kiire, vilav. Ma arvan, et surija näeb kedagi, kes talle järele tuli.

Need on olnud mu elu kõige rikastavamad kogemused, mis on arendanud mind inimesena, aidanud kaasa minu surmakontseptsiooni loomisele, et surm ei ole sugugi kole, vaid võib olla rahulik, valuvaba ja omal moel kaunis. Soovitan inimestel jääda oma sureva lähedase juurde viimase hetkeni. Hoida käest kinni ja silitada, sest puute- ja kuulmismeel on viimased, mis kaovad.

Kas on palju neid, kes on oma elu viimasel vaatusel päris üksinda?

Mõned sellised patsiendid on mul olnud, kellele olen ainus sõber. See on katastroof. Ja kuigi nad kahetsevad üksindust, on liiga hilja. Üksildus ei kõla alati uhkelt. Meie siin haiglas ei mõista kohut, vaid võtame inimest, nagu ta on – puhta kullana.

Ühe sureva mehe viimane soov oli kohtuda oma tütrega, keda ta polnud näinud 40 aastat. Sotsiaaltöötajaga koos saime viimaks tütre nii kaugele, et ta oli nõus haiglasse tulema. Isa sai tütre ees vabandada, tema hing sai rahus minna. Ka tütar oli tänulik.

Aega jääb alati liiga väheks?

Ka kõige pikemas suremisprotsessis jääb alati üks päev puudu. Armastus hoiab inimesi kinni. Selle asemel tuleks soovida mõtteis head teed minna.

Unistuste elu elamiseks ei tohiks oodata oma elu finaali?

Inimesed usuvad, et täidavad oma unistusi ühel heal päeval, aga seda päeva ei tule. Üks tingimus tingib järgmise. Parim päev on täna, siin ja praegu – ka unistuste jaoks.

Mul on kurb, kui inimesed ärkavad surma eel päriselule ja vaatavad tagasi ajale, mil nad oleksid võinud oma elu muuta või enda emotsionaalseks heaoluks midagi teha, aga nad ootasid õiget päeva, mida ei tulnud. Elu on kui impressionism – mida kaugemalt vaatad, seda selgemalt näed. Inimene oma elu finišijoonel näeb selgelt.

Soovitan inimestel jääda oma sureva lähedase juude viimase hetkeni. Hoida käest kinni ja silitada, sest puute- ja kuulmismeel on viimased, mis kaovad.

1

Armastage oma lapsi, andke neile aega ja ostke emotsioone, mitte asju. Need lapsed, kes on armastatud, armastavad elu lõppjaama jõudnud vanemat. Kui me anname oma lapse imikuna kellelegi hoida ja siis sõime, edasi trennidesse, siis ema ja laps kasvavad lahku.

Siin haiglas tuleb enne surma väga hästi esile, et kui ema viib lapsele sussid, siis lapseke toob ka talle vanaduses sussid. Kui ema susse ei vii, on ta vanaduses sussideta ja üksi, ta sureb ka üksi. Vanemate lahkumisi, kuhu ükski laps ei soovi tulla, oleme liiga palju näinud.

Kas abistatud enesetapp peaks olema Eestis lubatud?

«Kindel ei. Meie ühiskonnas on enne vaja ametlikuks teha elutestament või patsienditestament, et inimene saaks anda juhised eelkõige raviotsuste osas juhuks, kui ta pole enam võimeline enda õiguste eest seisma, näiteks kui ta on teadvuseta või dementne,» ütleb kliiniline psühholoog Inna Narro.

Kuidas aga kindlustada väärikas elulõpp kõigile, sealhulgas näiteks kiire kuluga ALSi patsientidele?

«See on kahe otsaga küsimus ning täiesti õiguse valdkonda puudutav teema. Eutanaasiat meie riigis seadustatud ei ole. Millal see tuleb, eks see on ühiskondlik kokkulepe. Samas Jane Paberiti näide on paljudele teada. On neid, kes mõistavad tema soovi hukka, ja on neid, kes seda kahel käel toetavad. Kui Jane Paberit oma loo avalikkuse ette tõi, siis tõstatas see korraks küsimuse: kas eestlasi on ees ootamas uus turismiliik – suitsiiditurism?»

Narro nendib, et ALSi patsiendid vajaksid hooldussüsteemi poolt lisaressursse, mida riigil arvatavasti pakkuda pole.

29.11.2021 01.12.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto