N, 2.02.2023

INTERVJUU ⟩ Gert Kiiler: eestlane tahab ikka oma lugusid saada

Margus Haav
, reporter
Gert Kiiler: eestlane tahab ikka oma lugusid saada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Telesarja «ENSV» üks stsenariste Gert Kiiler koondas sarja tegelastega 12 hooaja jooksul juhtunu raamatusse.
Telesarja «ENSV» üks stsenariste Gert Kiiler koondas sarja tegelastega 12 hooaja jooksul juhtunu raamatusse. Foto: Erakogu
  • Seriaalimaailma unistused ja reaalsus
  • Kuidas valmis seriaal «ENSV»?
  • Lugu, mis jäi raamatust välja

Telesarja «ENSV» üks stsenariste Gert Kiiler võttis kätte ja koondas ühte raamatusse ülevaate tosina hooaja jooksul sarja tegelastega juhtunust.

Raamatust leiab ohtralt huvitavaid juhtumisi võtteplatsilt, teiste tegijate meenutusi seoses sarja tegemisega ning hulga muudki.

Kokkuhoiu mõttes on ta ise samas sarjas üles astunud nii Vanemõe solistina kui ka kehastanud seenior-tantsijat limonaaditehases. Sellele vaatamata või just tänu sellele leiab Kiiler optimistlikult, et kuigi olud on kitsad, seda hirmu pole tarvis tunda, et kodumaine seriaalindus üldse välja sureb.

Ammune sõber ja kunagine kolleeg Gert Kiiler, tunnen ja tean sind ammusest ajast kui suurt seriaalientusiasti. Aimasid kunagi ka, et hakkad ise ühte tegema?

Varases nooruses küll ei aimanud, aga mingil hetkel – nii aastal 2002 või 2003 – tundsin, et tahaks tegema hakata küll. Ma ei tea, millest see tuli.

Kõige esimesest ei tulnud midagi välja, seda ei tahetud. Siis tulid «Pehmed ja karvased». «Hajameelselt abielus» oli esimene, mida Villu Kanguriga koos tegime. Tagantjärele vaadates selline vajalik katsetus, et hiljem midagi paremini välja tuleks.

Millega sarjamaailma reaalsus sind vastu võttis?

Ei mäletagi mingit erilist tunnet. Eestis on ikkagi raske. Eriti sinnamaale, kui saad aru, kui vähe raha on ja mida kõike teha ei saa. Kui reaalsusega lõpuks ära harjud, siis on see mõnes mõttes lihtsam. Raskemaks samas siis teeb see, et nii hakkadki ise ennast piirama. Jutt on rahalistest võimalustest ehk sellest, et raha ei ole!

Kui kirjutad teadlikult, et «ah, ega selleks nagunii raha pole», siis kirjutadki kitsalt. Parem on mõelda ebareaalselt ehk siis võimalikult suurelt. Kui ei saa, siis tõmbame maha. Madalamaid asju saab pealegi veel odavamaks kiskuda!

Rein Pakul oli tänavustel filmi- ja teleauhindadel tore sketš sellel teemal, kus stsenarist alustas sellega, kuidas autod kokku põrkavad ja plahvatavad, ning asi lõppes sellega, et ekraanil oli ainult üks inimene telemaja koridoris. Väga adekvaatne. (Naerab.)

Selles mõttes on raske, et võimalusi on jube vähe. Iseasi on see, kas sa oskad kirjutada või mitte, kas oled seda õppinud või mitte. Aga minu kogemus ütleb, et praktilise töö käigus õpib päris palju.

Meenutus telesarja «ENSV» algusajast. Fotol Paavo Kadak (Tiit Sukk), Sirje Kadak (Laine Mägi) ja Aadu Tuts (Felix Kark).
Meenutus telesarja «ENSV» algusajast. Fotol Paavo Kadak (Tiit Sukk), Sirje Kadak (Laine Mägi) ja Aadu Tuts (Felix Kark). Foto: Ülo Josing

Seriaale tundub meil ikkagi jube palju olema?

See mulje on jäänud paljudel, aga praegu tegelikult ei olegi enam nii palju. Eelmisel aastal oli järele jäänud vast viis sarja, sel aastal ei teagi. Aga arvestame, et tippaegadel, kui valitses muidugi täielik ületootmine, oli neid küll 14–15. Paljud neist on üle kümne aasta jooksnud, väiksemad asjad on kolinud nüüd kes kuhu.

Laias maailmas on endiselt seriaalide kuldajastu. Tipptegijad askeldavad ammu seriaalimaailmas, üks osa võib maksma minna rohkem kui nii mõnigi mängufilm, ja ikka väga võimsat kraami tehakse...

Vaatajanumber paneb paika. Meil on see nii tagasihoidlik. Ühtepidi on tore, et Elisa näiteks annab võimaluse sarju teha, kuid teisalt – kui suurt naudingut sa ikka saad, kui Eesti filmiauhindade komisjon vaatab nad korra aastas üle ja mõned inimesed näevad veel, aga see on ka kõik?

Aega pole kellelgi juurde tulnud, tähelepanu nimel tuleb konkureerida aga terve maailmaga.

See on kahe otsaga asi. Ühest küljest on see tõesti nii, samas eestlane tahab ikka oma lugusid saada. Oma näitlejad mängivad lugusid, mis puudutavad tema enda minevikku või olevikku. Selles mõttes me välja ei sure, et väljamaa tööstus võtaks kõik üle.

Olite selle sarjaga vahepeal kahe intensiivse tule all, eks seda juhtub nostalgiafilmidega ikka. Ühest küljest saite süüdistusi repressiivse nõukogude perioodi idealiseerimises, teisalt jällegi kauni aja üle irvitamises.

Sellega on umbes sama mis ajalehes. Kui ma töötasin Sakalas, siis polnud parteid, kelle hääletoruks olemises meid ei süüdistatud. Eks igaühel ole oma vaatenurk...

See, et meid niimoodi mõlemalt poolt süüdistati, on iseenesest isegi üsna armas. Oleks ainult ühelt poolt, siis oleks mõelnud, et midagi on valesti tehtud. Oleme igal hooajal korrutanud, et meie ei anna hinnanguid, vaid lustime igatpidi! Tegime komöödiaseriaali, mitte õppefilmi koolidele.

Esimene hooaeg sai küll nii, et mina kirjutasin situatsioonikomöödiat, aga see lavastati ajastudraamana. Kui oleks võimalik, filmiksin esimese hooaja uuesti! Järgmised hakkasid juba kenasti minema.

Gert Kiiler (1974)

  • Eesti ajakirjanik ja stsenarist.
  • Lõpetas 1997. aastal Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti eriala esimese lennu.
  • Oli aastaid Sakala ajakirjanik ja tarbijatoimetaja. Toimetab tänaseni «Liba Sakala» huumorinurka.
  • Telesarjade «Hajameelselt abielus», «Pehmed ja karvased» ja «ENSV» stsenarist.

On sul kuidagi selline valvehumoristi aura ka külge kleepunud? Et astud võõrasse seltskonda ja tunned sotsiaalset survet kohe nalja teha?

(Ohkab rahulolevalt.) Õnneks ei ole. Ei. Ei. Ma ei saaks ka seda võõras seltskonnas teha. Seal olen ma väga igav inimene. Omade seltsis on hoopis teistmoodi. Mina ei käi kuskil esinemas.

Oma stand-up’i peale polegi mõelnud?

(Naerab.) Ei! Hoidku selle eest!

Teleseriaali tegemine eeldab ka kõige tagasihoidlikumal juhul suurt hulka inimesi. Kas vahel hakkas asi stsenaariumist sõltumata hoopis oma elu elama?

See loksus meil väga hästi paika. Stiilitunnetus oli kõigil väga hea. Käisin ise küll aeg-ajalt võtetel kohal, lihtsalt tahtsin näitlejatega kontakti hoida. Sellepärast ka, et kui mõnikord juhtun sinna sattuma, siis mitte keegi ei tea, kes see selline on! Nii sai ideid samuti, Argo Aadli pakkus näiteks nii mõnedki mõtted niimoodi välja.

Raamatus on kirjas igasugu apsakad ka. Üks asi ununes millegipärast siiski kirja panna. Üks osa läks kord eetrisse niimoodi, et kõige esimene stseen oli leeduka Kestutise ja tema pruudi Mai vahel. Stsenaariumis oli viisakalt sees, et eelnevalt võis toimuda üks kopuleerumisakt. See aga oli väga värvikalt lavastatud!

Mul endalgi jäi karp lahti ja mõnedel inimestel veel. Tehti mõned telefonikõned ja korduses oli juba eetris selline versioon, mida sai päevasel ajal näidata. Ega ma lõplikult ei teagi, kuidas see nii lavastati, ja eriti ei tea ma seda, kuidas ta niiviisi eetrisse pääses! See oli ka meil ainus tsenseeritud asi.

Kui palju said näitlejate valikul ise sõna sekka öelda?

Helene Vannari oli see, kelle sarja alguses Villu Kanguriga konkreetselt paika panime. Teised tulid lavastaja ja produtsentide valiku järgi.

Ma ise meelitasin sinna nii Luule Komissarovi kui Peeter Jürgensi, tahtsin neid seal mõlemat väga näha. Ita Everit soovisin ühes varasemas rollis näha, aga see jäi kahjuks ära. Õnneks sai ta finaali tulla.

Telesarja «ENSV» viimase osa võttel. Vasakult Raivo E. Tamm, Ita Ever, Gert Kiiler ja Peeter Jürgens.
Telesarja «ENSV» viimase osa võttel. Vasakult Raivo E. Tamm, Ita Ever, Gert Kiiler ja Peeter Jürgens. Foto: Erakogu

Kõik need korüfeed, keda eelnevalt nimetasid... Mis tunne muide on Ita Everile teksti kirjutada?

Ita Everiga oli eriline vastutus, mitte et teistega poleks olnud muidugi.

Ma aeg-ajalt imestan ikka, et appi, kui paljud suurepärased näitlejad on minu kirjutatud teksti esitanud. Väga mõnus tunne on. Muidugi vahel küsid endalt, et kas tekst on ikka nende vääriline, ja püüad siis kõik teha, et oleks.

Oli mõni karakter, kes hakkas kuidagi ise kujunema?

Raivo E. Tamme Illar. Kui saime teada, et tema hakkab seda rolli tegema, siis – mitte et meil tema vastu midagi oleks olnud, aga mõtlesime, et tema «Õnne» Allani flegmaatiline olek... No see ei ole ju selline mees! Ta on risti vastupidi sellele, milline üks baarmen olema peab.

Esimeses kahes episoodis oli ta nii kirjutatud, et üldse nime polnudki, oli lihtsalt baarmen. Oligi mõeldud paariks-kolmeks stseeniks ja kogu lugu. Aga kui nägime, kuidas Raivo seda tegi, siis oli selge, et see tüüp peab jääma. Ta oli mõeldud meil ainsa tüübina, kes võib vahel nilbitseda. Ma ei kujuta ette, et keegi võiks seda rolli paremini teha.

Oled vaatajatelt otse ja vahetut tagasisidet saanud?

Kõik näitlejad on saanud tagasisidet enneolematult palju ja head samuti. Minul oli võib-olla lihtsam. Kuna elan Viljandis, siis eks väikses linnas ole palju tuttavaid, kes ütlevad, et hästi tuli välja. Mõni kolleeg Ugala päevilt näiteks, keda pole kümme aastat näinud ja kes astub poesabas juurde ning kiidab. Nii et olen saanud küll, see on alati tore.

Gert Kiiler seriaalis «ENSV» ansambli Vanemõde solisti episoodilises rollis.
Gert Kiiler seriaalis «ENSV» ansambli Vanemõde solisti episoodilises rollis. Foto: Erakogu

Vupsasid ise samuti vahel ekraanilt läbi, aga tahtlikult sa ennast vist ikka sisse ei kirjutanud?

Seda juhtus mitu korda. Ükskord tegime Villu Kanguriga seenior-tantsijaid limonaaditehases. Kõige praktilisem küsimus oli see, et meie teeme selle ilma rahata ära! Selle asemel et võtta selle väikse asja jaoks keegi.

Ma mänginud ei ole seal kedagi, küll aga nii-öelda keha teinud selleks, et ennetada seda, et produtsendid peaksid ütlema, et ei, me ei saa seda lubada. Me tegime selle ise ära!

Kui nüüd väga ei eksi, siis ega seda tüüpi fänniraamatuid polegi vist varem meil ilmunud?

Kunagi oli «Kättemaksukontori» fänniraamat, aga see oli mu arust pigem nooremale seltskonnale mõeldud. Osolin tegi näosaatele raamatu. Aga arvan, et ühegi seriaali kohta midagi sellist tõesti tehtud ei ole. Ma teadsin väga täpselt, milline see olema peaks.

On kaks põhjust, miks seda poleks peaaegu juhtunud. ETV sarjast DVDd ei teinud, aga ma tahtsin, et midagi füüsilist jääks seda sarja meenutama. Võid vaadata kordusi ja paralleelselt raamatust jälgida. Teine asi on see, et kui ma poleks 14 aastat Sakalas töötanud... Raamat on ajakirjanduslikult lahendatud, mul olid oskused olemas ja lugusid ei olnud väga keeruline kokku panna.

Sai nalja ka?

Raamatut koostades nagu väga ei saanudki.

No ma pidin selle ära küsima! Millega praegu tegeled?

Mul on praegu kirjutamisel kriminull, mille tegevus toimub Viljandis. See on raamat, mille tegevus toimub aastal 1961, aga selle klausliga, et Nõukogude okupatsiooni pole olnud. Eesti Vabariik jätkus peale Teist maailmasõda ja Viljandist on saanud linnapea August Maramaa plaanitud suvekuurort koos kasiinode ja kõige muu juurdekuuluvaga. Linnas tegutseb üks eradetektiiv. Ehk õnnestub sellega aasta lõpuks esimene ring peale saada, eks siis näe, mis edasi.

Gert Kiiler, «ENSV ja «ENSV»».
Gert Kiiler, «ENSV ja «ENSV»». Foto: Raamatu Kaas

Gert Kiiler

«ENSV ja «ENSV»»

224 lk

Tammerraamat

Märksõnad
Tagasi üles