Nädala mõte: kuu pealt kukkunud

Kui jäätmeid korralikult sorteerida, jääb segaolmeprügi järjest vähemaks.  FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

Seal ma siis seisin oma prügikotiga. 2006. aasta esimestel päevadel keset sügavaid hangesid, paarikümne miinuskraadi ja talvepimeduse sees Jyväskylä ülikooli ühiselamu hoovis. Nõutult.

Mõni päev varem olin välistudengitele peetud loengus omaette muianud, kui kaugemalt tulijatele õpetati, et kanda tuleb ikka jopet, mütsi ja kindaid. Imestasin, kui Jaapanist saabunud tüdrukud kurtsid, et tudengisööklas on toidu sees kogu aeg kartul. Mis sel kartulil häda? Kui väike ärevus välja arvata, tundsin end Soomes kui kala vees.

Nali oli minu kulul. Sest seal ma siis seisin oma prügikotiga ja vaatasin maasse uputatud prügikonteinereid, mida minu jaoks tundus sel hetkel miljon. Metall, klaas, paber, biojäätmed jne – kõigele oli oma koht. Olin nagu kuu pealt kukkunud.

Aasta on nüüd 2021. Tean kindlasti jäätmete sorteerimisest hulga rohkem ja kogun neid ka liigiti, aga tunnistan ausalt, et sel hetkel seal ühikahoovis oli see minu jaoks ikkagi lihtsamaks tehtud kui meil praegu.

Saan praegu sorteerida paberit ja pakendeid, aga alatihti on need konteinerid üle ajamas, seega seisan valiku ees, kas viia need tagasi tuppa, rännata nendega kuskile kaugemale või anda alla ja panna need ikka suurde segaolmekonteinerisse. Biojäätmeid minu kodulinnas paraku veel ära anda ei saa ja rõdul kompostivalmistamine ei vaimustaks ei mind ega ilmselt ka mu kortermaja kaaslasi. Aga ma ootan, millal selleks ettenähtud võimalus meie maja juures on. Paljudel üle Eesti see võimalus juba on. Või siis on juba ammu sisse seatud kompostikast, kuhu köögijäätmed panna.

Mul on tuttavaid, kes kasutavad aastaid edukalt kompostrit ja kelle jaoks on see ülimalt loomulik, ning neid, kes on selleks valmis, aga ütlevad ohates, et eks esialgu saab olema palju õppimist ja ka eksimusi. On neid, kelle jaoks maal asuvas kodus kompostihunnik krundinurgas on ammune praktika, aga mõte, et kartulikoori avatud kasti panna enam ei tohi, paneb kukalt kratsima, et mis siis nüüd lahti.

Suures plaanis ongi konks just biojäätmetes – kui need muust prügist eraldada, saab ülejäänut paremini sorteerida ja ümber töödelda. Kui eraldada sealt veel pakendid, vanapaber ja metall, siis võiks loota, et ühel hetkel on kortermajade hoovides tunduvalt väiksemad segaolmeprügi konteinerid.

Või siiski. Tegelik konks on ikka mugavuses. Kui prügi sorteerida ja ära anda on loogiline ja mugav, siis miks peaks sellele vastuväiteid olema?

01.12.2021 03.12.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto