Eelmisel nädalal tuli uudis, et ligikaudu 20 soomlast on võidelnud Ida-Ukrainas Venemaa toetatud separatistide ridades Ukraina vägede vastu, millest tulenevalt ei saa välistada, et ka keegi Eesti inimestest võiks ühineda Donetski või Luganski rahvavabariigi võitlejate või Ukraina piiri taha koondatud vene vägedega. Õigusekspert Lavly Perling, endine riigi peaprokurör ning mullusest Ukraina õigusriigi reformide juriidiline nõustaja, hoiatab, et võõrvõitlejana ebaseaduslikult tegutsemisele järgneb Eestis süüdimõistmine ja karistamine.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuuldavasti ei ole Soome ametivõimud nende suhtes, kes on Ukrainas võidelnud separatistide poolel, algatanud mingeid kriminaalmenetlusi. Kuidas Eesti riik sellistel puhkudel reageeriks?

Ma ei tea, miks Soome nii teeb või ei tee, aga Eesti riik on võtnud põhimõttelised seisukohad, mis on väljendatud ka kohtuotsustes. Eesti on Ukrainale 2016. aastal välja andnud Vladimir Poljakovi. Ukraina taotles tema väljaandmist süüdistusega, et ta võitles Luganski rahvavabariigis, mida Ukraina nimetab terroristlikuks organisatsiooniks. Ta läks Ukrainas selle eest kohtu alla.

Teinegi juhtum puudutab terrorismi. Eesti võttis selge seisukoha Abdurrahman Sazanakovi asjas, kus kaks meest, Roman Manko ja Ramil Khalilov, mõisteti 2017. aastal süüdi terrorismi rahastamises. Sellised otsused lubavad järeldada, et Eesti on terrorismi küsimuses nulltolerantsiga.

Küsimuse teine külg on see, kas meil on piisav seadusandlus. Usun küll, et on. Kui vaatame karistusseadustikku, mida on korduvalt muudetud näiteks seoses kõigega, mis puudutab terrorismikuritegusid – ja terrorism ei ole seotud ainult islamiga, see võib olla seotud ka võõrvõitlemisega Ukrainas –, siis näeme, et iga väiksemgi terrorismi toetav tegevus on kriminaliseeritud. Poljakovi süüdistuses oli näiteks kirjeldatud seda, et ta valvas hõivatud objekte ja inimesi. Võid olla tagalas, aga kui sa mingilgi moel aitad kaasa, on see kuritegu, ja ma arvan, et see on õige.

Nii et Eestis on loodud kõik tingimused selleks, et [võõrvõitlejana ebaseaduslikult tegutsemisele] järgneb süüdimõistmine ja karistamine.

Miks meil on vaja seaduse jõul tegeleda nende inimestega, kes mujal sõdimas käivad, aga otse meie riiki ei ohusta?

Esiteks sellepärast, et maailm on tervik. Seal on koos humanistlikud, poliitilised ja praktilised kaalutlused. Meil on rahvusvahelised partnerid ja partnerid toetavad üksteist. Teiseks: julgeolu rikkumine, hirmutamine, tapmine ja kahtlaste rühmituste eest sõdimine on kokkulepitud ühiskondlike väärtuste pinnalt taunitav – see on kuritegu. Kolmas argument on siseriiklik: meil ei ole vaja neid inimesi, kes käivad omaalgatuslikult kuskil kahtlastel tingimustel sõdimas, mille tõttu on kindlasti muutumas nende käitumine, isiksus ja arusaamine maailmast.