ARVUSTUS ⟩ Virtuoossed klaveriklahvid ja kaitsetu noor hing

Lavastus «Muusikale». Seisavad Maris Nõlvak ja Sander Roosimägi. Klaveri taga Theodor Teppo. FOTO: Siim Vahur

Tuleb tunnistada, et keeruline on kirjutada vastukaja Diana Leesalu lavastusele «Muusikale». Võimalik, et mu vaistlik sisemine tõrge tõukub Ketil Bjørnstadi romaanist, mida lugesin küll alles pärast esietenduse vaatamist. Triloogia teine osa «Jõgi» on alles pooleli, ent algus üpris heidutav. Sugestiivsuse kiuste (või just selle tõttu) häirib Norra muusik-kirjaniku tekstis manipuleeriv noot, patoloogiline ja samas klišeelik või kitšilik tundetoon. Lavastuse hingus on ses mõttes algteosega kongeniaalne, ehkki sümpaatsete rollilahenduste kaudu inimlikult soojem.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lugesin üle oma arvustuse Leesalu tõlgendusele Per Olov Enquisti «Vihmausside elust» (Linnateater 2019) ja leidsin tõdemuse: «… taipasin, et tegelengi teatrisaalis puha välispidiste asjadega.» Ligilähedane taipamine laieneb ka «Muusikale». Kummaline. Ei teagi, kas viga on minu silmis ja südames. Kristjan Suitsu peegelseintega lavakujundus Emil Kallase valgusemängus on efektne. Misanstseenide vormistamine ja rütmistamine osav. Muusika kaasakiskuv.

Näitlejate lauluhääled imetabased, iseäranis Hele Kõrve laulud ema Ǻse rollis (mine tea, kas viide Peer Gynti emale on autoril irooniline või lugupidav?!). Klaverimängustseenide lahendamine plastiliselt tantsisklevate kätega võluv (koreograaf Oliver Reimann). Linnateatri trupp on teadagi paindlik, nüansipeen, virtuoosne.

07.12.2021 09.12.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto