K, 29.06.2022

AK ⟩ Irvitus läbi pisarate

Alvar Loog
, toimetaja
Irvitus läbi pisarate
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ilmar Laaban 1991. aastal Tartus.
Ilmar Laaban 1991. aastal Tartus. Foto: Ain Protsin

Ilmar Laaban – suurema osa oma elust pealesunnitud paguluses veetnud kultuslik eesti poeet, sürrealistliku luule ja kõlaluule pioneer, kelle sünnist möödub täna 100 aastat – oli nõukogude ajal Eestis keelatud ja mahavaikitud autor. Ja seda nii poliitilistel kui ka esteetilistel põhjustel.

Ajaks, mil tema nimi ja tekstid siinmail avalikult käibele tulid, olin mina just lugejate ridadesse lisandunud. Mäletan selgelt, et millalgi 1980. aastate lõpus kohtasin kuskil kirjandusajakirjas tema paroodilist minitsüklit «Väike Eesti antoloogia», mis mõjus oma väljapeetult ebatäiskasvanuliku ja eba-«kultuurse» hoiakuga väga värskelt.

Muuhulgas õhkus sellest pieteeditunde puudust poeesia ja poetesside pühaduse vastu. Tekstis pealkirjaga «Betti Alver» kirjutab Laaban: «Luule on pärjatud ehmatus, / muti pasun ja kulli male; / laudas härjatus-lehmatus / ronib ainsale mullikale». Iseäranis meeldis mulle tekst nimega «Marie Under»: «Ah! tollikaalul te mu süsirinnad, / ah! ametnik, kes tõmbad kriidijoone / neil üle nibude: nood kraanavinnad / nii kauneid lossivad sääl koerakoone!»

Sain aru, et tegu on kirjanikuga, kes seisab väljaspool kooli kirjandustundidest tuttavaks saanud traditsiooni ja «head» maitset, ajab luules läbi ilma lüürilise paatose, humanistliku eetose, intellektuaalsete pooside ja sülgepritsiva sotsiaalsuseta ega tunnusta ilmselt pühalikku usku poeesia kõrgesse sünnipärasse, vaimuaristokraatlikku staatusesse ning hingeharivasse ja -ravivasse missiooni.

Märksõnad
Tagasi üles