«Vaata, beebi-krokodill!» Paadimehe hääl on vali ja nõudlik. Mittevaatamine on välistatud. Kõõritan – ongi kroku. Tehtud küll kivist, aga seal ta lesib, lõuad laiali. «Vaata, lillad korallid! Seal-seal! Tõuse üles, tõuse üles, siis näed!»

Tõusengi kitsas ja ohtlikult õõtsuvas paadis püsti ning upitan end üle ääre koralle kiikama. Loomulikult kaotan tasakaalu ja sekundiga on platsis paadimees, kes mind abivalmilt kinni püüab. Õige pea mõikan, et püstiseismine ja kummardamine polegi vajalik minule avaneva parema vaate tarvis, asi on temas endas. Aga mis seal ikka – kes seda kangelasemängu ja silmalõbu ikka pahaks paneb.

Retk on aus ja põnev. Kihutame läbi kitsaste koobaste ja meile näidatakse kätte iga vaatamisväärsem nurk. Nalja saame palju. Peagi tuleb paadimees lagedale kangema komplimendiga: «Sina kuninganna, tema printsess. Te olete täpselt ühesugused. Ema ja tütar?» Minust paar aastat noorema sõbranna jaoks on see nali kohe eriti naljakas.

Gozo saarel Dwejra lahesopis pakkus seda retke meile üksildane noormees paari euro eest. Tore seiklus. Hiljem supleme sealsamas – vesi on 22 kraadi, kohalikud kõõritavad meid nagu napakaid taliujujaid ja sikutavad samal ajal sulejope hõlmu koomale. Ilm on ometi talvine – kõigest 26 kraadi ja lõõskav päike!

Kortse siluv võluvalgus

Päikesekiired on muidugi viltused nagu talvele kohane, kanget päiksekaitset vaja pole ja kella kuueks õhtul on kottpime. Nii et päevad Maltal pole just pikad. Aga niipalju kui valgust antakse, on see täiesti maagiline. Nagu hiigelsuur looduslik softbox - hajutab kortsud ja parandab jumet lausa võluväel. Olen vaimustuses! Saan muidugi aru, et see efekt kehtib tõenäoliselt ainult pildi peal, kuid see mind ei huvita - mulle meeldib seda valgusmaagiat uskuda ja tõe pähe võtta. Võrdlemisi väikesel saarel on alati türkiissinine meri lähedal ning päike peegeldub sealt tagasi sama ainulaadses pehmes spektris nagu Santorinil.

Mida teevad kaks blondi talvisel Maltal? Pidutsevad? Oo ei! See on ainus asi, mille poolest Malta ehk parim puhkusepaik pole. Linnakesed on vaiksed ja hooajavälise vaibiga, kogu peovärk on koondunud San Ġiljani (St. Julian’s), aga seal kõige vängemal moel. Alkoholiga üle ujutatud tänavatel on baar baaris kinni, sekka härrasmeeste klubid ja pealetükkivad neoontuled. Pole just meie masti paik. Enamikus linnades leiab elava muusika ja toatäie rõõmsaid inimesi. Valletta on veidi elavam, eriti vanalinna osa. Kohalikud on väga sõbralikud, suhtlusaltid ja viisakad. Väikese saare üsna kole ajalugu on küllap geenide kaudu rahva pigem ettevaatlikuks muutnud.

Bussiga igale poole

Avastame peagi, et saarele saab ülimalt mugavalt tiiru peale teha kohalikku bussiliiklust kasutades. Pooleteise euroga sõida kuhu tahad ja Tallinja äpp toimib kui kellavärk. Imekauneid randu leiab siit hulgaliselt.

Malta Rivieraks hüütud Il Bajja tal-Mixquqa (Golden Bay) on kaljude vahele peituv kuldne lahesopp, kus on rahvast harjumatult palju ja rannatooli eest nõutakse paarkümmend eurot. Koht on kaunis ja vesi sillerdavalt selge. Kuid parimad palad jäävad populaarsetest kohtadest enamasti paar sammu kõrvale, nii ka siin – kes viitsib väikest rajakest pidi üle kalju ronida, jõuab Tuffieha randa, mis on päris paradiis. Kaldaäärel ripub unenäoliselt kaunis, kuid üllatavalt sõbralike hindadega Singita rannarestoran ja vaated võtavad hinge kinni.

Ronime Il-Qarraba neemekitsusele. See on tõeliselt maagiline paik, millesarnast ma maailmas teist ei tea. Iga sekundiga muutub värvide mäng vees, taevas ja kaljudel. Istume ja imetleme nii, et ajataju täiesti kaob. Tagasi tuleb ööpimeduses koperdada.

Kõige imelisem osa Maltast on minu silmis loodus – terrassidena laskuvad mägised nõlvad, maalilised lahesopid ja ümbruskonna pisemad saared. Kauneimad on värvika ajaloo ja vapustava loodusega Gozo ja Comino, millest kumbki väärib omaette matkapäeva.

Igal tänavanurgal üritatakse vabakäiguturisti kinni nabida ja vaatamisväärsusi pidi ukerdavasse tuuribussi toppida. Neist tasub targu eemale hoida, kui just pikem loksumine ei käi kokku ettekujutusega hästi veedetud puhkusest.

Paradiis on nurga taga

Comino saare maailmakuulus Bejn il-Kmiemen (Blue Lagoon) on täielikult kommertslik paik – nii kui noka võrratu vaate pealt eemale keerad, näed kirevaid putkasid, mille pidajad üksteise võidu ebavajalikku nodi ja ananasside sisse mahutatud kalleid kokteile müüvad. Igal oma muusikavalik, mis naabrist reipalt üle röögib. Enamik saabujaid just seal maha lartsatabki. Kuid üle mäenuki ronides avaneb samasugune ilu ilma massi ja mürata.

Teeme tillukesele saarele tiiru peale – see on täiesti inimtühi, kuid matkateed on heas korras. Kohati küll limpsivad lained varbaid, kuna mõni teelõik kulgeb vee ääres, kaljude all. Ikka seesama püha tõde: enamik turiste on liiga laisad, et saare tõelistest aaretest osa saada, ja see on matkahimulistele avastajatele puhas boonus. Kohti, kus täiesti omaette olla ja soovi korral ka alasti ujuma minna – neid leiab Maltal vähimagi vaevata. «Miks me siia juba varem tulla ei taibanud?» See oli ainus mõte, mis sel retkel hinge kriipima jäi.