/nginx/o/2021/12/12/14256008t1h866e.jpg)
«Kui kõik muu läks hästi, siis kohaletulemise osas paneks hindeks kolm pika-pika miinusega,» ütleb kaitseväe juhataja Martin Herem mõni nädal tagasi lõppenud õppuse Okas 21 kohta. Herem viitab arvule 55 protsenti, see on nende arvude suhe, kui palju inimesi õppusele tuli ja kui palju kutseid välja saadeti. Arv tõenäoliselt küll veel suureneb, kuid jääb ikkagi kuhugi 55–60 protsendi vahele.
See on lahja tulemus. Kaitsevägi on korraldanud sedasorti välkõppekogunemisi alates 2016. aastast ja ainult 2018. aasta kevadel oli näitaja sama kehv. Kui tollal võis seda kuidagi seletada – väike üksus, kutsuti vähe, spetsiifilised asjaolud –, siis praegu on seis nukram.
Tegu ei ole tühja tähenärimisega, kohaletulemise protsent on võib-olla kõige tähtsam suurus, mida kaitsevägi üldse mõõdab. Eesti kaitsevõime on üles ehitatud eeldusel, et kui päriselt on vaja kaitsma hakata, tuleb käsk, saadetakse teated laiali ja reservist tulevad väljaõpetatud sõdurid kiiresti kohale. «Tulevad kohale» ongi see võtmesõna.
Välkõppekogunemised Okas simuleerivad päris sõjaolukorda kõige täpsemalt. Need ei ole mitu kuud ette teada sündmused, vaid üllatusena korraldatud. Nagu viimatigi. Kolmapäeval võttis valitsus vastu otsuse, kutsed saadeti samal päeval laiali ja neljapäeval olid üksused juba Võrumaal metsas piiri ääres.
Pioneeripataljonide ülemad kolonelleitnant Ainar Afanasjev ja major Marten Suur – nemad olid otsesed juhid, kes õppuse läbi viisid – ütlesid, et said vihje, et midagi võib tulla küll paar päeva varem, aga sisuliselt oli ka neil ainult ööpäev aega ettevalmistuste tegemiseks.
Sellest vaatest läks kõik korda. Eesti-Vene piirile ehitati mitukümmend kilomeetrit okastraataeda. President ja peaminister käisid kohal ja kiitsid. Pataljoniülemad Afanasjev ja Suur ütlevad et reservistid – mis siis, et paljudel ajateenistusest aastaid möödas – olid tublid ja kõik sai tehtud.
Kui visuaalsel vaatlusel paistab piiri äärde ehitatud aed madalavõitu, siis profid kinnitavad, et nii kergesti üle ei pääse. Mitmekordne lõiketraat. «Ma tõmbasin ise jala katki,» meenutab kolonelleitnant Afanasjev. «Nii lihtsalt sealt läbi ei tule.» Muidugi, kui oleks aega ja erivarustust, siis oleks teine asi. Major Suur ütleb, et sõjaolukorras laseks tema üksus aia lihtsalt õhku. Kuid rahuajal on piisav. Aeglustab ja suunab piiririkkujaid ümber sinna, kus piirivalvurid juba ootavad. Lõpeks aga polegi see aed nii tähtis. «Tühja sest aiast,» märgib ka Herem. Oluline, et üksused olid võitlusvalmis ja õppus toimus.
Iseenesest on üksused alati ülekomplekteeritud. Arvestatud, et kõik ei jõua kohale. Herem toob piltliku näite, et kui üksuse suuruseks on mõeldud 500 meest, siis paberi peal on määratud 700 meest ja neile 700-le saadetakse ka kutse.
Eeldatakse, et elu on vahepeal teinud korrektuure. Keegi on haige, keegi on surnud, keegi ei ela juba ammu Eestis. Lisaks on kaitsevägi olnud suhteliselt vastutulelik. Ka seekord oli palju selliseid juhtumeid. Keegi mattis päev enne õppust oma venna ja sai vabastuse. Keegi palus töö tõttu pikendust, et neljapäeval metsa ei jõua, aga nädalavahetuseks tuleb kindlasti kohale, ja sai vabastuse. Ühesõnaga, terve rida inimlikke põhjusi.
Keegi ei oska täpselt öelda, mis sellel aastal juhtus, et nii vähe reserviste kohale jõudis. Võib-olla on siin mängus koroona, haigused, mured, stress. Kardetakse töökohtade pärast. Ollakse vihased riigi peale. Kaitsevägi on ka ise teinud vastuolulisi otsuseid, orkestri kinnipanek näiteks, mis osades inimestes võis tekitada trotsi ja pahameelt kaitseväe suhtes.