T, 31.01.2023

Omikroni meelespea

Postimees
Omikroni meelespea
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 9
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Meil on juba oma omikroni-kolded ning viirus levib põhiliselt Eesti-siseselt
  • Suurim ohutegur on võimalik lisakoormus haiglatele
  • Ka kergete külmetushaiguse nähtude ilmnemisel tuleks end testida
  • Valime kesktee hirmunud üliettevaatlikkuse ja tormaka hoolimatuse vahel

Omikrontüvi avastati proovist, mis anti 9. novembril Lõuna-Aafrika Vabariigis. WHO-le raporteeriti uuest tüvest 24. novembril, misjärel kuulutati see «muret tekitavaks», selle tingis tüve suur mutatsioonide arv ja ülikiire levimine.

Nüüd on möödas üle kuu ja sedavõrd, kuidas andmeid on lisandunud, hakkab mure vähehaaval järele andma.

Tänases lehes on pikk intervjuu viroloogiaprofessor Andres Meritsaga sellest, mida on praeguseks teada omikrontüve kohta ja mida sellest teadmisest võiks järeldada. Uudis ei ole see, et tüvi on väga nakkav – seda näitab asjaolu, kuivõrd kiiresti on see levinud Lõuna-Aafrika Vabariigist üle maailma.

Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile

Liitu uudiskirjaga Arvamus

Martin Ehala

Ka Eestis on juba oma omikroni-kolded olemas ning viirus levib põhiliselt Eesti-siseselt. See näitab, et reisimise piiramine, niipalju kui seda tehti, ei pidurdanud uue tüve levikut kuigivõrd. Ja nüüd pole piiriülese liikumise piiramisel enam erilist mõtet, sest arvestades omikroni leviku kiirust, pole enam erilist võimalust nakatunuid isoleerides selle tüve levikut peatada.

Professor Meritsa hinnangul on väga suur tõenäosus, et sel talvel puutume me kõik temaga kokku ja põeme kergemalt või raskemalt, ning osa inimesi päris kindlasti ka sümptomiteta. Hea uudis on see, et vähemalt Lõuna-Aafrika Vabariigi andmete põhjal ei ole täheldatud omikrontüve levikuga oluliselt suurenenud haiglaravi vajadust, samuti pole suurenenud suremus, kuigi nakatumise kasv oli kiire ja tipp kõrge. Kuid sama kiire oli ka langus.

Ka Euroopas on omikroniga nakatumise tõus olnud väga kiire kõikjal, kus tüvi on levima pääsenud. Tõenäoliselt suurim ohutegur tuleneb teadmatusest, et juhul kui tuleb nakatumise plahvatuslik kasv, kui suurt lisakoormust võib see kõigele vaatamata põhjustada haiglatele. On alust loota, et omikroni iseloomustab väiksem virulentsus ehk «mürgisus», mis tähendab, et haigestumisega toimetulemise põhikoormus langeb tõenäoliselt kodudele ja perearstikeskustele.

Parim nõuanne omikroni suhtes on valida ratsionaalselt kaalutletud kesktee hirmunud üliettevaatlikkuse ja tormaka hoolimatuse vahel. Mõistlikud ettevaatusabinõud on igal juhul vajalikud.

Mida siis selles olukorras peaks silmas pidama? Professor Meritsa sõnul ei maksa olukorda üle dramatiseerida ja end täielikult kõigist kontaktidest isoleerida. Samas ei tohiks uljalt eeldada, et vaktsineeritus või ka hiljuti saadud tõhustusdoos võiks nakatumise täiesti välistada. Mõistlikud ettevaatusabinõud on igal juhul vajalikud.

See tähendab, et ka kergete külmetushaiguse nähtude ilmnemisel tuleks end testida, et koroona korral mitte nakkust edasi levitada. Haiglate koormuse seisukohalt on oluline, et suudaksime viiruse uue laine tippu natuke madalamaks tuua, isegi kui selle tagajärjel kestab laine kauem.

Samuti tuleks valmis olla selleks, et väga suur hulk kergelt haigestunuid või eneseisolatsioonis inimesi kodudes võib halvendada teenuste kättesaadavust ja takistada ühiskonnaelu sujuvat toimimist. Kuigi tõsine igapäevaelu takistus saab tekkida üksnes mitme ebasoodsa teguri koosmõjus ja on seetõttu väikse tõenäosusega, tasub hoida kodus minimaalseid kriisivarusid, et mõned päevad toime tulla.

Seega parim nõuanne omikroni suhtumiseks on valida kaalutletud kesktee hirmunud üliettevaatlikkuse ja tormaka hoolimatuse vahel. Kõik märgid näitavad, et tuleme temaga toime.

Märksõnad
Tagasi üles