E, 27.06.2022

2021 kunstiaasta – aeg kasutajaliidestest on lahti

Juhan Raud
, toimetaja
2021 kunstiaasta – aeg kasutajaliidestest on lahti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Edith Karlsoni näitus «Süütuse tagasitulek» EKKMis.
Edith Karlsoni näitus «Süütuse tagasitulek» EKKMis. Foto: Paul Kuimet

Populaarse teooria kohaselt pidi maiade kalendri järgi maailm lõppema 2012 aastal. Aasta algul ringles netis naljakas meem, mis pakkus välja, et see maia oli düslektik ning ajas lihtsalt numbrite järjekorra segamini – tegelikult oli silmas peetud hoopiski aastat 2021.

Muidugi oli tegemist naljaga ning tõenäoliselt seisavad meil kõigil palju raskemad ajad veel alles ees, aga samas tekitas midagi selles meemis ka äratundmist ja pani pead noogutama. Apokalüpsisest oli sel aastal asi kaugel, kuid teatav aeglasel tulel praadimise tunne on viimasel ajal paljudel olnud küll – ka kunstimaailmas.

Koroonajärgses maailmas on paljudel aja ja ruumi tajumisega midagi juhtunud: 2020 ja 2021 on kuidagi ühtlustunud või peaaegu et üheks sulanud. Igatahes on neid raske eristada. Aeg on liigestest lahti. Kunstnike liidu juhi Elin Kardi sõnul: «On paradoksaalne, et kusagilt on aasta just nagu vahele jäänud. Seda ei eksisteeri. Ühelt poolt näib 2020 jätkuvat siiani, teiselt poolt läks 2019 sujuvalt üle 2021ks.» Ka kunstimuuseumi juht Sirje Helme ühendab lõppeva aasta eelmisega: «2020. aastal jäid pidamata mitmed kunstinäitused, mis uude aastasse osaliselt üle toodi; võib-olla seetõttu on üldpilt hakitud, hargnev mitmes suunas, aga eks ühisjuttude aeg ongi ilmselt läbi.»

Koroonajärgses maailmas on paljudel aja ja ruumi tajumisega midagi juhtunud – 2020 ja 2021 on kuidagi ühtlustunud või peaaegu et üheks sulanud.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Maria Arusoo leiab, et lisaks kõigele muule on teine koroona-aasta toonud ka teatava leplikkuse ja uue reaalsuse aktsepteerimise: «Kui vaadata näituseaastat, siis oli teatav olude aktsepteerimine kindlasti kohal – ka üldises kõnepruugis. Koroonast tingitud asjaolusid võetakse maailma pärisosana. Kui esimene aasta pidid kunstnikud pidevalt oma tegemisi edasi lükkama, siis sel aastal pidid kõik mitut asja korraga tegema.»

Elin Kard: «On huvitav, et kui me tavaliselt kipume kõik väiksemates kooslustes ja ühikutes kõnelema oma muredest ja kordaminekutest, siis sellel (ja eelmisel) aastal liikus see kunstiväljal ühiskonnas toimuvast pigem laiemale väljale. Rohkem ja valjemalt tuleks rääkida sellest, et kunstnikud teevad tööd, aga keegi ei maksa kunstnikele ja kuraatoritele tasu selle töö eest. Nende tegevus on alatasa õhina- ja motivatsioonipõhine olnud, aga need saavad mingil hetkel lihtsalt otsa. Sageli töötatakse tunnustusvajadusest, aga töö eest tasu saamine on ju ka tunnustus, kuigi see peaks olema loomulik.»

Kardi sõnul liikuski diskussioon sel aastal laiemale pinnale, mis on hea, sest nendest asjadest tulebki rääkida. «Üks hea areng on Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi välja töötatavad kunstnike töötasude tariifid,» ütles kunstnike liidu juht. «Nad kavatsevad neid esitleda järgmise aasta algul.»

«Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel». Pildil Jeremy Delleri töö seeriast «Näituse ettepanekud».
«Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel». Pildil Jeremy Delleri töö seeriast «Näituse ettepanekud». Foto: Madis Veltman
Jeremy Shaw’ näitus «Phase Shifting Index» Kumus. Näitusevaade.
Jeremy Shaw’ näitus «Phase Shifting Index» Kumus. Näitusevaade. Foto: Eero Vabamägi

Maailma elektroonilise vilkumise ning jätkuva aeglase põlemise valguses mõjus kuidagi märgiliselt Kati Ilvese kureeritud reivinäituse «Terve öö üleval» ning Jeremy Shaw’ «Phase Shifting Indexi» kombo Kumus. Kui «Terve öö üleval» arhiveeris ülima täpsuse (ja ka teatava kuivusega) aega, mil inimese masinaks saamine võis tunduda vabastav, siis Shaw’ näitus avas mõttelise portaali hoopis veidramasse aega – tulevikku, kus see on justkui juba toimunud. Mõlemad näitused ulatusid otsapidi ka koroonaeelsesse aega, mistõttu nad omandasid sel aastal mingi tontliku lisamõõtme.

Katja Novitskova - PDB Mutant-09.
Katja Novitskova - PDB Mutant-09. Foto: Repro

Inimese ja tehnoloogia suhteid uurivaid rahvusvahelisi kunstiprojekte oli sel aastal teisigi. Kindlasti tasub selles kontekstis ära mainida palju kära ja ka mõningast skepsist tekitanud NFTd, mis maailmas sel aastal lendu läksid. NFTd on kindlasti selle aasta kunstimaailmas oluline rahvusvaheline märksõna. Ka Eestis tekkis Temnikova & Kasela galeriil oma krüptokunsti projekt: koos ettevõtja Edgar Aronovi ning Katja Novitskova, Tommy Cashi, Ilja Karilampi ning Nik Kosmasiga käivitati NFT-teoste kogum «Mutagen». Ei tea, kas NFTd on siin et jääda, aga igatahes vormiga katsetatakse.

Vormiga mängis ka Peeter Lauritsa kureeritud konverents-kunstifestival Biotoopia, mis jäi mingis mõttes kahe tooli vahele – on tegu teaduskonverentsi või kunstifestivaliga? –, kuid see hübriidsus on praegusele ajale igati sobilik. Ürituste seeria tõi siia mitmeid suuri rahvusvahelisi kunstnikke ja muid tuntud tegijaid ning viis nad siinsete inimestega kokku nii virtuaalselt kui ka näost näkku. Loodetavasti jätkatakse järgmistel aastatel sama hooga.

«Biotoopial» ristusid omavahel kunst ja teadus, ökoloogia ja tehnoloogia.
«Biotoopial» ristusid omavahel kunst ja teadus, ökoloogia ja tehnoloogia. Foto: Morrow Shoots

Kunstimaailm on alati rahvusvaheline olnud, see on olemuslikult sellele väljale sisse kirjutatud, mistõttu tekitas jätkuv koroonakriis mitmeid probleeme. Sirje Helme sõnul ei mõelda häid suuri koostööprojekte arvuti vahendusel: «Isiklik suhtlus ja partnerite teineteisemõistmine on mitmeaastastel koostöödel oluline. Samuti võimalus reisida ja näitusi näha väljaspool Eestit. Kui seda pole, vähenevad valikud, ideed ei liigu, pikkamööda toimub provintsistumine. Mõned õnnelikud residentuuris olijad olukorda ei muuda, sest kunstniku dialoogipartner, publik, muutub samuti pikkamööda. Midagi head selline prognoositav suletus ei tooda.»

Seevastu Arusoo on mööduva aasta suhtes optimistlikum: «Vaktsiini tulek aitas – selle tõttu kadus ära hirm kohtuda inimestega. Väliskülalised said hakata jälle Eestis käima. Oli küll ettevaatlikkus, aga ka tohutu rõõm: sa hindad teistega kohtumist palju rohkem.» Tema hinnangul tõi esimene koroona-aasta kunstimaailma mitmeid uusi mudeleid, mille pealt sai töö sel aastal edasi minna: «Võib-olla inimesed ei saanud otseselt reisida, aga väiksemad koostööd, mille tulemus ei paista kohe välja, tihenesid. Sa ei kutsu muidu ühte inimest Ameerikast kaheks päevaks siia stuudiovisiidile, aga online’is saab selles vallas palju ära teha. Aga toimus rahvusvahelist koostööd ka tavapärasemas võtmes: Eestis käis 37 välismaa kuraatorit, kes kohtus umbes 70 eesti kunstnikuga.»

Rohkem ja valjemalt tuleks rääkida sellest, et kunstnikud teevad tööd, aga keegi ei maksa kunstnikele ja kuraatoritele tasu selle töö eest. Nende tegevus on alatasa õhinapõhine olnud, aga see õhin saab mingil hetkel lihtsalt otsa.

- Elin Kard

Eduard Wiiralt, «Pead» (varem «Neegripead»), 1933, Eesti Kunstimuuseum.
Eduard Wiiralt, «Pead» (varem «Neegripead»), 1933, Eesti Kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepaško

Rahvusvaheline pilk on kasulik, ent võib ka ehmatada. Selle aasta algul tekitas Eestis diskussioone ka Kumu uhke uue püsinäituse raames avatud Bart Pushaw’ projektiruumi näitus «Erinevuste esteetika», kus mitmetele mittevalgeid inimesi kujutavatele töödele oli pandud varasemast täpsem pealkiri. Paljusid ärritas mõte, et kunstiteose pealkiri võib muutuda, ehkki püsinäituse kuraatorid tõid välja, et kunstiteoste pealkirjad ongi enamasti juhuslikud ning ajaloos alatasa muutunud.

Kogu aastale pani krooni pähe Edith Karlsoni näitus «Süütuse tagasitulek» Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, mida kureeris Eero Epner. Tegemist oli erakordse näitusega, mis ühendas eneses mütoloogia, aja tontlikkuse, animismi, iroonia ning teatava tulevikuootuse.

Sirje Helme sõnul: «Hulk vanu mustreid lagunemas, mitte ainult Eestis, ka mujal, kus need protsessid on juba pikemalt toiminud. Näiteks messide ja galeriide vahekord, raha ja kunsti vahekord jne. Sotsiaalne pealispindsus ei soodusta kultuuri sügavamaid ja pikemat aega nõudvaid hoovusi.»

Maria Arusoo loodab, et praegune olukord «pole lihtsalt selline ajutine kriis, millest me vaatame mööda. Minu meelest võiks see olla ikkagi mingi laiem hetk asjade uuesti läbi mõtlemiseks. Kas need struktuurid, mille suunas me oleme töötanud ja mida me oleme mõelnud, on kõige jätkusuutlikumad? Nii vaimses, rahalises kui ka keskkondlikus plaanis.»

Täpsemini: «See võiks olla hetk, kus me mõtleme kunstimaailmas (ja ka laiemalt) oma töömeetodid uuesti läbi. Ilmselgelt on rahvusvahelisus kaasaegse kunsti DNAs nii sees, et lihtsalt lokaliseeruda või kapselduda ei saa. Aga kuidas hoida tervet intellektuaalset vereringet toimimas? Ilma selleta, et see tooks kaasa mingit lennukiga väga lühikeseks ajaks eri kohtadesse lendamist või üleproduktsiooni. Ma ei tea, mis see uus süsteem on, aga mulle tundub, et ka vana süsteemi ketas oli juba enne koroonat tühja jooksmas. Ma kindlasti ei arva, et saaks või tohiks vanaviisi jätkata.»

Kuid kuhu nüüd edasi? Elin Kard on lootusrikas: «Kunstivaldkonna arengukava on valmis, 14. jaanuar on plaanitud seda esitleda. Suur töö on valmis saadud. See on töödokument, nüüd peame hakkama seda ellu viima.»

Märksõnad
Tagasi üles