N, 6.10.2022

Urmas Kruuse: mul tekiks hirm, kui kõik oleksid rahul

Teele Üprus
, Maa Elu peatoimetaja
Urmas Kruuse: mul tekiks hirm, kui kõik oleksid rahul
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maaeluminister Urmas Kruuse näeb Eesti maa elu tulevikku optimistlikuna. 
Maaeluminister Urmas Kruuse näeb Eesti maa elu tulevikku optimistlikuna. Foto: Konstantin Sednev

Kui Eesti toidukasvataja unustaks Andrese ja Pearu taaga ning teeks rohkem koostööd, läheks tal endal hoopis paremini, leiab maaeluminister Urmas Kruuse aastalõpuintervjuus. Üheskoos suudetaks tagada parem kvaliteet ja varustuskindlus. Ka tõdes ta, et põllumajanduspoliitikas räägitakse liiga palju toetustest ja liiga vähe sellest, kuidas turult rohkem teenida.

Kuidas te hindate Eesti maa elu?

Olen enda jaoks eestlasi defineerinud kui maarahvast. See tähendab, et sõltumata sellest, kui palju inimesi elab linnas või maal, on maa tunnetus hästi tähtis. Minul isiklikult ka – olen põlvkonnast, kes oma lapsepõlvesuved maal vanaema-vanaisa juures veetis. Sain osa maatöödest, samas püüdis isa mulle selgitada, mis looduses ja maaelus olulised on. Olen temalt saanud tasakaalu ja lugupidamise looduse vastu. Ta ütles alati, et metsas ei pea käima suure pauguga, vaid tuleks märgata ja kuulata. Kui tahad midagi kuulda, pead kuulama.

Arvan, et need, kes maal soovivad elada, tunnetavad selle elu eeliseid. Kuigi rohkem räägitakse, kui keeruline maal elada on. Aga kui vaatame näiteks laste kasvatamist, seda keskkonda, vabadust ja teatud tüüpi privaatsust, siis sellel on eeliseid. Arvan, et tuleme mõnes mõttes oma juurte juurde tagasi. Seda näitavad ka kogukonnaaiad, kasvõi Tartu linnas. Seesama aitabki sidet juurtega säilitada. Seetõttu mulle meeldiks, kui lasteaedade ja koolide juures oleks võimalik selliseid peenraid teha. Eesmärk ei ole suur saak, vaid side loodusega, samuti väärtused, mida lapsed hiljem elus kaasa võtavad.

Eestis kasvatatakse ja toodetakse hulga toitu, paraku eestlane sageli ei eelista kodumaist, kuna hind paneb asja paika. Ometigi kohalik on kvaliteetsem, lisaks toetame sedasi kohalikku tootjat. Mida saaks riik siin ette võtta?

Uuringud näitavad, et meie valmidus eelistada eestimaist on selgelt suurem, kui ostukorvi potsatab, oleme eelistustes jõudnud enam kui 70 protsendini. Arvud on ajas paranenud, aga alati jääb sotsiaalne dimensioon ja on hinnatundlikke tarbijaid.

Siin ei olegi küsimus tegelikult selles, kas riik teeb mingeid kampaaniaid. Seda tuleb vaadata tervikuna. Sektor ise peab näitama tarbijale kvaliteeti ja oma lubadustest ka kinni pidama. Meie vaatame, et konkurents toimiks, aga valiku teeb tarbija.

Olen märganud, et ilmselt on meil vaja tegeleda rohkem teadvustamisega, kust toit tuleb ja millistes tingimustes on see toodetud. Selleks, et meie saaksime poest toitu osta, näevad toidutootjad palju vaeva. Aga kui vähe piim poes maksab! Halb näide on kilekotipiim, mis on kohati olnud alla 40 sendi liitri eest. See on probleem! Kaupmehed peaksid mõtlema, mida nad sellega saavutavad ja kas see tagab meie toidutootmise säilimise.

Märksõnad
Tagasi üles