N, 2.02.2023

iNTERVJUU ⟩ Koomik Ari Matti Mustonen: seni on kõrgkultuur, kuni kõht lahti läheb – siis on nali

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Koomik Ari Matti Mustonen: seni on kõrgkultuur, kuni kõht lahti läheb – siis on nali
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Koomik Ari Matti Mustonen
Koomik Ari Matti Mustonen Foto: Eero Vabamägi
  • Inimesed ei ole loomad, kes kõike näkku ütlema peavad
  • Peeretamine on alati naljakas. Ka siis, kui sa oled 60
  • Kõige ägedamad inimesed on alati need, kes on ka naljakad

Stand-up-koomik Ari Matti Mustonen on lahedalt naljakas esimesest hetkest peale, kui temaga vahetult enne jõule ühes Tallinna baaris kohtume. Ta on kiire jutu ja kärme ajastusega ega jäta kasutamata ühtegi võimalust nalja visata. Vestleme esialgu niisama, lepime kokku, et sinatame.

Ari Matti Mustonen (29)

Eesti stand-up-koomik, podcast’i «Tussisööjad» üks autoritest, Comedy Estonia põhikoosseisuline koomik

Podcast «Tussisööjad» võitis 2018. aastal Playnupul aasta podcast’i auhinna

Kraamisin välja märkmiku ettevalmistatud küsimustega, aga enne, kui midagi küsida jõudsingi, hakkas Mustonen rääkima käsitsi kirjutamisest: «Ma eelistan iga kell pastakaga paberile kirjutamist. Arvutiga paned sa ka kõiksugu s*tta kirja, kuigi sealgi leidub vahel kulda. Aga pastakaga kirjutades oled teadlikum. Mõtled kõik läbi, kuidas just oma mõtteid kirja panna. Mingi ilu on ka selles, et pastakaga kirjutades oled sa igal hetkel täielikult sellele keskendunud. Ei ole sel hetkel ühtegi segajat, ühtegi ekraani. Selles on aju jaoks mingi romantika.

Mulle üldse meeldivad pastakad ja kohvikud. Ma tean kõiki Eesti kohvikuid, kus on hea tööd teha. Mõnikord pole isegi kohv hea, aga vaib on ületamatu. Teinekord on valgus kohvikus nagu hambaarsti ooteruumis – ma tulen, olen juba stressis ja tahan küüsi närida. Mulle meeldib inimesi vaadata ja jälgida. Inimesed teevad sageli nii veidraid asju. Eriti need inimesed, kes ajavad oma igapäevaseid asju, aga nad ei aja neid kunagi niisama. Nad ei pane isegi tähele, et nad kummaliselt käituvad.

Mis on stand-up? Kuidas sa selle enda jaoks avastasid?

Stand-up on kunstivorm, aga see pole näiteks nagu muusika, lapsena ei saa sa sellest päris hästi aru. See on nišš, mille suurus sõltub kultuuriruumist. Ameerikas või Kanadas, aga isegi Inglismaal ja Austraalias või üldse riikides, kes on ajaloos meeletult vallutanud ja genotsiide põhjustanud, riikides, kus on väga palju individualismi ja järgitakse kiivalt seda, mis on minu, mis teiste, on stand-up kindlasti peavool.

Kui meil siin räägitakse filmides kogukonnast ja kuuluvusest, siis Hollywoodis vaadatakse kõike läbi enda silmade ja unistuste. See on stand-up’ile kasvamiseks meeletult viljakas pinnas.

Ameerikas on täiesti tavaline, et ka produkte turundatakse stand-up’i kaudu. Näiteks on sul mingi uus Kellogs. See on täiesti tüüpiline, et see Kellogs seal bussipeatuse reklaampostril teeb stand-up’i. Eestis see nii juurdunud ei ole, sest kui me näeme hommikusöögihelvest mikrofoniga, siis me ei oska sellest midagi arvata. Pole meile omane.

Kui ma 15–16-aastasena lääne koomikuid vaatasin, siis minu jaoks oli see lihtsalt mingi tüüp, kes räägib. Ma arvasingi, et need lihtsalt on naljakad tüübid, kes oma lugusid jutustavad. Aga see on meistriklass, oma kindlate vorminõuetega kunstiliik: lugude jutustamine, mille sisse on naljad peidetud.

Ari Matti Mustonen Vancouveris, Full Pint Comedy õhtul esinemas.
Ari Matti Mustonen Vancouveris, Full Pint Comedy õhtul esinemas. Foto: Erakogu

Mina kasvasin kultuuriruumis, kus huumorina olid universaalselt mõistetavad «Ärapanija» ja «Kreisiraadio» selgelt arusaadavad sketši­formaadid, siis mehed mikrofonidega tundusid mulle lihtsalt iseloomuga mehed riffimas (koomiku kohapeal improviseeritud suhtlus publikuga, esitatakse küsimusi kogu publikule või osutatakse publikut üldistavatele aspektidele – toim). Kui sa seda neljandat seina ei mõista, siis sa arvadki, et ta lihtsalt võtab lonksu vett, mängib mikriga, aga see kõik on tegelikult ettevalmistus järgnevaks.

Kui ma esimesed korrad Eestis stand-up’i tegin, siis lähtusingi arusaamast, et mehed ise on lihtsalt naljakad. Broneerisin endale koha, publikuks tulid mu sõbrad-tuttavad ja nende tuttavad, ja lihtsalt läksin lavale niisama rääkima. Mõned anekdoodid olid ka, kuid peamiselt ma lihtsalt rääkisingi. Aga see ei ole sama asi ja ei läinud üldse hästi. Ma mõtlesin, et ma olen ju trennis naljakas, sõbrad naeravad, küll see töötab, aga ei, ma ei tabanud struktuuri. Ma ei mõistnud neid põhitõdesid, mis need tüübid tegelikult naljakaks teeb.

Nüüd on stand-up valdava osa Eesti noorte jaoks täiesti ilmselge asi. Ameerikas on igal vanaemal oma lemmik stand-up-koomik, aga siin on kohati püsinud arvamus, et stand-up on mingi uus ja äge asi, mida saab vaadata. Siinne arusaam stand-up’ist on samasugune, nagu oli minul, kui ma olin 15, nii et kui nad tulevad mu sõule ja näevad, kuidas ma teen hundirattaid ja ropendan, siis nad on pahviks löödud ja mõtlevadki, et «püha p*sk, see Ari Matti on täiesti pöörane!». Aga see sisaldab palju enamat.

Ari Matti Mustoneni sooloshow «Flamingo»

alates 4. maist 2022 Helsingis ja üle Eesti, etendused Eestis 13. mail 2022 Jõhvi kontserdimajas, 14. mail Põlva kultuurikeskuses, 15. mail Pärimusmuusika Aidas. Lisaks Keila kultuurikeskuses, Tamsalu kultuurimajas, Rapla kultuurikeskuses, Pärnus teater Endlas, Kuressaare teatris ja Alexela kontserdimajas

Lisainfo ja piletid on saadaval arimatti.ee

Kas stand-up’is on mingid eeldused või tingimused, et läbi lüüa?

See on dünaamiline kunstivorm, kus pole muusikat või eriefekte. Olen mina ja mikrofon, sageli mustal taustal, aga reegleid on tegelikult väga palju. Mõtle, kui palju sa huumorist tegelikult elimineerid, kui sulle öeldakse, et räägi oma instrumendi, oma suuga. Aga meie lingvistika, iseloom, persona, väljanägemine, häälekõla, rääkimisviis, meie kõlakamber annavad kõik meeletult võimalusi, et olla ja teha.

Kui ma alles alustasin, öeldi mulle tihti: «Aga sul on ju lihtne, sul on hea energia!» On miljoneid koomikuid, kes laval isegi ei liigu! Ja mulle meeldib näha erinevate inimeste tõlgendusi huumorist läbi väga kitsa lukuaugu, milleks ongi ainult mikrofon ja hääl.

Vahel öeldakse, et julgust peab ka olema, aga ma tean elukutselisi koomikuid, kes saavad iga kord enne esinemist paanikahoo. Nad on kümme aastat esinenud ja ütlevad, et vihkavad seda, aga see on omamoodi sõltuvus.

Milline su esimene nali oli?

Ma ütlen ausalt, et esimesed neli korda sõin ma vaikuses puhast s*tta. Neist, kes mind toetama tulid, ei naernud keegi. Esimesel korral oli kohal 80 inimest, teisel korral 40. Viimasel korral esinesin ma kaheksale inimesele. Keegi ei naernud. Ma töötasin end sellest ärist välja kahe nädalaga. Teadsin, et lähen lavale s*tta sööma. Ma olin sellest tegelikult väga teadlik, et ma teen s*tta, sest ma lihtsalt ei olnud veel läbi selle lukuaugu vaadanud.

Minu esimene anekdoot... Minu «tähelend» on halb öelda, sest Eesti on justkui väike soo. Minu esimene nali, mis oli ühtlasi ka minu esimene klipp, rääkis, kuidas inimesed jäävad erinevalt bussist maha. Ma ei olnud siis millestki teadlik, ma polnud midagi läbi mõelnud, aga mul oli idee. Mul polnud veel oma instrumenti. Viie möödunud aasta jooksul olen seda nalja harjutanud, lihvinud, käinud vahepeal Austraalias, arendanud oma instrumenti ja sellest esialgsest ideest on saanud nali, mida inimesed üksteisele edasi räägivad.

See oli minu esimene nali. Ja siis oli lihtsalt veel väga palju s*tta, mis nüüdseks täielikult maha maetud.

Kuidas sa oma huumorimeelt kirjeldaksid? Kui palju su huumorimeel töötatud aja jooksul muutunud on?

Ma olen ikka veel keskkoolis. Päriselt. Käisin hiljuti vana koolivenna juures, kellega koos me kunagi pidudel käisime, savu tegime, elu elasime, ja nüüd tal on umbes kolmeaastane laps. Ajasime tõsist juttu ja korraga laps peeretas. Ma peeretasin ka. Laps naerab, ma naeran ja see on selline siiras naer, et sa suudad vaevu enam sirgelt istuda.

Ma võin olla 60, aga ikka on naljakas, kui keegi peeretab. Eriti veidrates olukordades või siis, kui see kohatu on.

Kui luuletaja kirjutab oma esimesi noorpõlveluuletusi sellest, kuidas lõpetab kooli, seksib esimest korda, armub, abiellub, avastab armastatud asju, siis see kõik väljendub tema luules. Aga tihtipeale juhtub see, et kui need noored luuletajad vanemaks saavad, siis tekib kibestumus, tüdimus, mis tuleb loomingus samamoodi esile.

21-aastaselt ei mõtle ma maksudele, sest minu mõttemaailmas domineerivad seks ja nali. Aga ma saan järgmisel aastal 30 ja see ei ole enam ainus, millest ma mõtlen.

Inimesed vahel kritiseerivad ja ütlevad, et «ta oli kunagi parem!», aga ei olnud. See lugu on möödas, need ajad on möödas. Võib-olla see lugu resoneeris sinuga siis, aga vana asja uuesti ja uuesti teha ei saa. See ei tööta! Elu liigub edasi, jõutakse teise kohta, huvid muutuvad. Ja siis hakataksegi ütlema, et ei tea, miks ta seda vana s*tta edasi teeb.

On vähe kunstiliike, kus inimese loovus ei peegelda seda, kus ta elus parasjagu on. Nagu see laul «I get knocked down, but I get up again...». Võib-olla kirjutati see 19-aastaselt, aga nüüd oled 45 ja põlved valutavad. Sa ei taha enam püsti tõusta, aga sa pead noorusaja mõtteviisi jääma, sest fännid nõuavad hitte edasi.

Mis on alati naljakas?

Peeretamine.

Kui keegi arvab, et ta on väga kõva vend, aga tegelikult ei ole.

Seks. Sest see on tabu.

Sitt. Kõik nii kõva ellusuhtumisega, joome veini, paneme kõrgkultuuri, aga kui kõht lahti läheb, siis on probleem. See on naljakas.

Minu arust huumor mõjutab lapsi palju. Kui sa näitad lastele, et on täiesti okei naerda, sest see on üks parimaid asju elus. See on nii vabastav, kui piinlikud olukorrad läbi naeru kergemini seeditavaks muutuvad.

Lapsena ajasid naljakad täiskasvanud mu pööraseks. Need vanemad sugulased, kelle jaoks on kõik komöödia ja karakteris olemine... issand jumal, kuidas lapsed tahtsid nende küljes rippuda! Kõik naised ihaldasid ja kõik kutid tahtsid temaga kalal käia. Kasuisal võis küll see kõige ägedam auto olla aga kõik, nii mehed-naised kui lapsed tahtsid ikka nende kõige naljakamate sugulastega ühte autosse istuda, sest nad olid nii kuradi naljakad. Huumoril on võimas jõud. Kui keegi on naljakas, siis mul ei saa sellest küllalt!

Esimesed neli korda sõin ma vaikuses puhast s*tta. Neist, kes mind toetama tulid, keegi ei naernud.

Kui tihti sul juhtub, et sul on enda meelest väga hea nali, aga inimestele ei lähe üldse peale?

Iga päev. Kogu aeg.

Ma ei taha kunagi oma loomeprotsessi lõhkuda. Isegi kui tuleb mingi väga jabur mõte, siis ma lihtsalt lähen sellega kaasa.

On olnud esinemisi, kus saalis 600 inimest ja kümme minutit piinlikku vaikust. Inimesed sosistavad omavahel ja mõtlevad, et see ongi kõik. Aga ma ei taha mitte kunagi kaotada enda juures julgust seda riski võtta, sest sealt tulevad sageli parimad ideed.

Tihti räägitakse poliitkorrektsusest ja sellest, kas kõige üle ikka peaks nalja tegema. Näiteks kui mul on mingi nali ratastoolis inimestest, siis ma ei lase mitte ühelgi piiril, ei ühiskondlikul ega kultuurilisel takistada seda, et ma selle nalja teen. Kui see ebaõnnestub, siis öeldakse küll, et see oli solvav või läks üle piiri, aga kui see õnnestub, siis jällegi...

Kui ma teen selle nalja ära ja kõik ei naera, kas ma olen siis halb inimene? Absoluutselt mitte, sest tihtipeale head ja halvad mõtted tulevad samast kohast, aga sa ei saa teada, kas see on hea või halb, enne kui sa selle välja ütled. Ma võtan tegelikult väga palju riske ja ma arvan, et see meeldib inimestele. Ma ei karda proovida midagi uut. Ma ei pane häbile erilist kaalu.

Ari Matti Mustonen sai ema peiedel teada, et surnuks peetud isa on elus. See tegi nalja.
Ari Matti Mustonen sai ema peiedel teada, et surnuks peetud isa on elus. See tegi nalja. Foto: Eero Vabamägi

Kas on mõni asi, millest sa siiski nalja ei teeks?

Kindlasti mitte. Ma otsustasin juba alustades, et kui ma saan mingi sisendi, kas siis oma hingeelust või ühiskonnast, siis kõik kärab. Selles on midagi nii atraktiivset, kui sa näed laval, kes see inimene päriselt on. Ma ütlen seda, mida ma tahan. Mulle meeldib nii.

Kohatuid nalju on ikka, kus ma vahel mõtlen, et seda poleks pidanud nii ütlema, aga see kõik tuleb heast kohast. Ma tahan samamoodi lihtsalt rõõmu pakkuda ja nalja teha. Kõik halvad naljad tulevad samast kohast, kust tulid need head naljad, mille üle kõik naeravad.

Kui tihti juhtub seda, et inimesed naeravad ennastunustavalt teiste üle, aga siis tuleb teema, mis puudutab sind ennast, ja siis sa tunned, et see oli nüüd liiast? Kui keegi teeb nalja surnud vanemate üle, siis ma ei tõuse püsti ja ei hakka riidlema, et kuidas sa minu kogemust niimoodi mõnitad, sest ilmselgelt, kui me oleksime kahekesi ruumis, siis ta ei ütleks mulle seda. Mu eesmärk ei ole kunagi solvata.

Me ei ole loomad, et kõike näkku ütlema peame. Inimesed küsivad, et miks sa mulle seda näkku ei öelnud. Aga ma ei ole psühhopaat. Jah, ma räägin sind taga. Ma räägin sinust s*tta, aga alles siis, kui me enam koos ei ole. See on nii eestlaslik. Näiteks matustel, kui on avatud kirst, siis eestlane läheb ja kontrollib veel viimast korda üle, et inimene on kindlasti surnud, ja siis räägib temast veel viimast korda s*tta.

Ma otsustasin juba alustades, et kui ma saan mingi sisendi oma hingeelust või ühiskonnast, siis kõik kärab.

Vahel inimesed ütlevad, et seda nalja ei tohi teha. Mul oli kunagi sügistuuril üks nali ühe Siimu, Selveri kärulükkaja kohta. Naljakas tüüp, tean teda juba lapsepõlvest. Tegin ühe nalja, kus ta on ka tegelane. Pärast esinemist tuli üks inimene, kes ütles, et tema vend on ka puudega ja see nali meenutas talle venda. Ütles, et see oli väga naljakas. See on nende reaalsus ja vahel on seda vaja, et see reaalsus kergemaks muutuks.

Ilmselgelt, kui su ema sureb ära ja ma teen ema suremise üle nalja, siis sa ei naera. Kõik ei pea minusugused olema. Ma läksin oma ema matustelt otse avatud mikrofoni üritusele ja rääkisin peiedest, sest ma sain oma ema peiedel teada, et mu isa on tegelikult elus. Esimest korda. Ma arvasin terve elu, et ta on surnud. Ma läksin otse lavale, otsisin tema numbri välja ja küsisin publikult, et noh, kas helistame. Isa ei võtnud vastu muidugi. See on minu eneseväljenduse viis. Minu kõige suurem raev ja minu kõige suurem kurbus muutub ikka läbi nalja kergemaks.

Üks asi mulle eestlaste juures meeldib... Näiteks istud Vancouveris kohvikus ja teed tööd ning sinna tuleb mees kitarriga, kes hakkab oma lolli laulukest harjutama. Ma ei taha seda kuulda. Eestis me kõõritaks, pööritaks silmi tema suunas, aga kuna see on Vancouver, siis inimesed peavad seda unikaalseks ja eriliseks. Ma olen neli kohvi ära joonud, lubage mul rahus stressis olla!

Kas on midagi, mis eristab Eesti publikut Austraalia või USA publikust?

Generatsioonide vahe, eriti Eestis, on märgatavam kui kultuuriline või rahvuslik erinevus.

Omavanuse venelasega võin ma rääkida kasvõi erinevatest seriaalidest, taskuhäälingutest või muusikast, Ämblikmehest või «Nu pogodist». Meid mõjutasid sarnased asjad, kuigi ta elab Moskvas ja mina Tallinnas. Ma elasin kunagi pool aastat Tais ja isegi seal sain ma kohaliku baarmeniga rääkida Eddie Murphyst, kuigi ta vaevu oskas inglise keelt. Aga 60-aastasel eestlasel ei ole 60-aastase ameeriklasega samu kogemusi.

Pensionär Vancouverist võib mulle rääkida, kuidas ta käis Woodstockil, tegi savu, nautis elu, samal ajal kui Eesti reaalsus oli hoopis teistsugune. Meie emad ei maitsenud Coca-Colat, kuni nad olid 16 või 20.

Mul on sama palju tuttavaid pettunud 25-aastaseid kui pettunud 50-aastaseid. Saan aru, kui ma inimestele ei meeldi. See on täiesti normaalne. Päeva lõpus jõuame me ikkagi selleni, et ka see 50-aastane oli 16, kui ta esimest korda seksis. Või kuidas talle meeldis pioneerilaagris üks tüdruk, kelle ees ta kogemata peeretas. Need on universaalsed kogemused ja universaalsed tunded, mida kõik kogevad. Pettumus, kurbus, rõõm, viha. Me kõik resoneerume nende tunnetega.

Enamik asju, mis ma kirja panen, ei jõua kunagi lavale. Teinekord ma küll valmistan ette ja lähen lavale teadmisega, et see nali nüüd muudab eesti kultuuri igaveseks, aga siis ma lähen jälle lavale s*tta sööma. Ja niimoodi mitu korda, kuni mu esialgne idee lõpuks ähmastub ja ma sel minna pean laskma. Teinekord töötab mingi nali puhtalt selle pärast, et ma ühe korra riffisin.

Kui palju sa laval olles improviseerid?

See oleneb päevast. 30 kuni 80 protsenti.

Me kõik oleme mingil määral naljakad inimesed ja on palju naljakamaid inimesi, kui olen mina. Aga kui kell kaheksa on sõu, siis viis minutit pärast kaheksat pead sa juba naljakas olema, ja vahel ma ei tunne, et ma olen naljakas. Lihtsalt ei tunne. Mul on ka vahel halb päev, ma olen väsinud ja mul ei ole tuju, aga mul on see ettevalmistatud materjal, mis on ka naljakas.

Kirjutamisega on samamoodi. Mõni päev ma istun maha ja tean, et siit ei tule järgmist hitti, järgmist nalja Viru bussiterminalist, aga see ei tähenda, et ma inspiratsioonile kogu aeg ust lahti ei hoiaks. Häid nalju ei saa ette määrata.

Ari Matti Mustonen Vanemuise kontserdimajas proovis.
Ari Matti Mustonen Vanemuise kontserdimajas proovis. Foto: Erakogu
Märksõnad
Tagasi üles