P, 25.09.2022

KOLUMN ⟩ Jaanus Kriisk: olümpiamedal kui tippspordi kroonijuveel

Jaanus Kriisk
, Ettevõtja ja treener
Jaanus Kriisk: olümpiamedal kui tippspordi kroonijuveel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Vehklemise epeenaiskond tõi Eestile korraga juurde neli olümpiavõitjat!
Vehklemise epeenaiskond tõi Eestile korraga juurde neli olümpiavõitjat! Foto: Tairo Lutter

Möödunud aasta parimate sportlaste austamisõhtu järel tekkis väike lainetus erinevate huvigruppide esindajate vahel: mis on õige ja mis vale, mis on tänapäeva tippsport ja mis enam nii väga ei ole. Eesti Olümpiakomitee korraldajana püüab küll juba aastaid väita, et see ei ole parimate austamine, vaid aasta sportlase valimine, kuid midagi pole teha – eks see eesliite «parim» ikka saab.

Läinud aastal tegi üks nimetaja kogu Kristjanite laua puhtaks – olümpia! Tegemist oli kas olümpiamedali või elu parima esitusega olümpiamängudel. Epeenaiskond, Katrina Lehis, Rasmus Mägi, Kaido Kaaberma – kõik olid Tokyo olümpia kangelased.

Mis teeb olümpiamängud nõnda eriliseks? Need toimuvad iga nelja aasta tagant, täpselt paika pandud päeval ja kellaajal. Kõigi kavas olevate spordialade koorekiht neli aastat valmistub, keskendub ja ajastab parima vormi selleks päevaks, selleks kellaajaks. Sest järgmist võimalust tuleb oodata jälle neli aastat.

Tihti sportlasel karjääri jooksul ainult üks võimalus tekibki. Siin ongi olümpia peamine erilisus – võimaluste vähesus. Lisaks ka see, et seal on mängus ainult võit, lihtsalt sportlik võit, ei midagi muud. Võistlus võitjaau nimel.

Kristjan Palusalu.
Kristjan Palusalu. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum / Wikimedia Commons

Teatud mõttes võib nn suurte rahaalade pettumusest muidugi aru saada. Teenid nii- ja naapalju, aga võidab hoopis lihtsalt sport. Ent võib-olla ongi siin tegemist kogu tõega. Spordis peabki võitma sport, võimalikult puhas sport. Ilma igasuguste kõrvalmaitseteta.

See võib olla viimane kants, kus seesamune sport veel löögile pääsebki. Aasta jooksul loeme lugematuid kordi ajakirjandusest, kui palju keegi sellel korral teenis ja kui palju tema eest makstakse või kui palju keegi kusagil võlgu on jne. Suure raha maitse on hakanud spordi olemust varjutama.

Olümpia on veel viimane pääsetee, õnneks seal rahalisi auhindu kohapeal välja ei anta. Jah, erinevad riigid on loonud oma preemiasüsteemi, aga see on juba subjektiivne. Ning suundumus on selline, et majanduslikult paremal järjel riigid toetavad väiksemate summadega. Igal juhul autasutamispjedestaalil ei seista, tšekk näppude vahel.

Samas läheb see absoluutse võitja au saamine korda ka kõigile selle maailma suurimatele spordiraha omanikele. Näiteks suurest tennisekolmikust Rafael Nadal, Roger Federer, Novak Djokovic on üksikmängus ihaldatud olümpiakulla võitnud ainult Nadal. Federer on võitjaks kroonitud paarismängus, Djokovic on siiani jäänud ilma.

Või võtame teise rahaala, golfi. Kõik selle maailma vägevad seisavad rivis ja harjumatult täiesti tasuta võitlevad neli päeva ainult kuldmedali nimel. Neil on veel teinegi täiesti ilma rahata võistlus, Ryder Cup. Selle ala huvilised võisid eelmisel aastal näha, kuidas Euroopa võistkonna esinumber Rory McIlroy valas pärast USA-lt saadud hävitavat kaotust pisaraid ja ütles, et annaks ära kõik oma suured võidud, et vaid siin, Ryder Cupil saaks võita.

Võita seepärast, et see ilma rahata saadav võit on nii eriline. Mängivad seal ju mõlemal poolel golfimaailma kõige suuremad nimed. Neist parimatel on vara alla miljardi, kehvematel mõnikümmend miljonit. Aga mäng käib «elu ja surma peale».

Võib olla olemegi spordis kaldunud muude faktorite hindamise juurde. Otsime mingit muud skaalat, mille alusel kunstlikult upitada ühte või teist ala. Eriti paistab see silma väikeses Eestis igapäevaseid spordiuudiseid jälgides.

NSV Liitu esindanud eestlaste tagasitulek 1972 Müncheni olümpialt – (vasakult) Jaan Talts, Svetlana Tširkova ja Georgi Zažitski.
NSV Liitu esindanud eestlaste tagasitulek 1972 Müncheni olümpialt – (vasakult) Jaan Talts, Svetlana Tširkova ja Georgi Zažitski. Foto: Gunnar Vaidla/Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Needsamad rahaalad ise on ka natuke devalveerinud sellesama võidu tähtsust oma maailmas. Võisteldakse igal nädalal, suuri auhindu jagatakse välja neli-viis korda aastas. Lõpuks ei rõõmusta isegi kõige fanaatilisem huviline enam sama kirglikult, kui ta tegi seda eelmisel nädalal, ja palju vähem kui üle-eelmisel.

Miks muidu võtame ainult olümpiamedalite võitjaid vastu televisiooni otseülekandes kõrgete riigipeade osavõtul ja tammepärgadega pärjatuna kas siis Raekoja platsil või vanas lennujaamahoones. Miks ainult olümpiavõitja võib loota kogu püsti seisva saalitäie spordirahva aplausile, pikale aplausile. See on selle võidu erilisus, selle võidu kordumatus, ka medali kordumatus.

Eelmisel aastal läks meil sellel konkursil hästi. Eestis võitis lihtsalt sport, suur olümpiasport.

Rahatabelid jäägu majandusajalehe Äripäev reastada ning populaarsemad seltskonnaajakirja Kroonika austada. Eesti aasta spordigalal pärjame ikka ja ainult sporti ning seda võimalikult tipu lähedalt.

Märksõnad
Tagasi üles