Juba hulk aastaid on ikka ja jälle olnud juttu sellest, et puudub piisavalt täpne info, kuidas Eesti rahvastik paikneb, kus inimesed tegelikult elavad. Eri hinnangutel on rahvastikuregistri aadress vale viiendikul kuni veerandil inimestest. Kõige enam on sellest räägitud seoses hetkel käimas oleva, algselt vaid registripõhisena kavandatud 2021. aasta rahvaloendusega, mille juurde käib siiski ka seekord küsitlusankeet. Veebipõhine ankeet tuleb kõigil Eesti elanikel täita hiljemalt 22. jaanuariks, õnneks võtab see aega vaid viis minutit.
Kuigi elukohaandmete ebatäpsuse probleemi pole senini lahendada suudetud, võib olukord siiski varsti muutuda. Nimelt on riik appi võtnud Eesti ülikoolide parimad teadlased ning uurimisprojekti «RITA Mobiilne elu» raames on peagi valmimas põhjalik ettepanekute pakett, mis uudsetest ideedest tulvil.
Miks on elukohaandmed Eestis aina sagedamini ebatäpsed?
Tiit Tammaru: Tõepoolest, meie analüüs näitab, et olukord pigem halveneb, kui paraneb. Registrite arendamisel on küll tehtud palju tänuväärset tööd, aga see on olnud pigem tehnilist laadi ning sisulistele probleemidele pole lahendust leitud. Elukohaandmete täpsuse jätkuv halvenemine pole ka üllatav, sest toimivad mitmed protsessid ja tegevused, mis seda soodustavad, näiteks inimeste liikuvuse suurenemine, mõnevõrra sagedasem teise elukoha omamine, samuti kohalike omavalitsuste kampaaniad, mis pakuvad sissekirjutuse eest hüvesid.
Toote kasutusse uued mõisted, nagu «lepinguline elukoht» ja «konstrueeritud elukoht». Palun selgitage neid lähemalt.
Raul Eamets: Peamine elukoht on see aadress, kus inimene elab ja mis tal on kirjas ka rahvastikuregistris. Selle registreerimine jääb meie nägemuses samasuguseks, nagu on praegu. Peamises elukohas on inimesele garanteeritud kõik avalikud teenused, samuti on isikul seal valimis- ja kandideerimisõigus ning sellesse omavalitsusse laekub ka tulumaks.