E, 27.06.2022

Juhtkiri ⟩ Kus on USA suursaadik?

Postimees
Kus on USA suursaadik?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Liitlased Ameerikast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt.
Liitlased Ameerikast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. Foto: Marianne Loorents
  • USA asjuri sõnul NATO kohaoleku üle Ida-Euroopas venelastega läbi ei räägita
  • Eestis on USA-l juba pikalt ainult asjur, aga mitte suursaadikut
  • Olukorra suurim mure on selles, et Venemaa on võtnud initsiatiivi

USA ajutine asjur Eestis Brian Roraff kinnitab tänases lehes, et NATO kohaoleku üle Ida-Euroopas venelastega läbi ei räägita. Telekanali NBC väited, nagu võiks president Joe Bideni administratsioon kaaluda Venemaa ettepanekut NATO vägede vähendamise kohta, ei vasta tõele.

«Väed ja vägede paiknemine – selle üle ei räägita. Sõjalised õppused... Kuulame Venemaa ära, mida neil õppuste kohta öelda on,» rääkis asjur. Samuti on usutluses pikemalt juttu keskmaarakettidest, mille üle ameeriklased tahaksid läbi rääkida, aga Venemaa ei pruugi valmis olla. Rakettidele viitas pärast kõnelust oma Vene ametikaaslasega ka USA asevälisminister Wendy Sherman.

Meenutame, et kui Biden ja Venemaa president Vladimir Putin mullu juunis Genfis kohtusid, oli üks peamisi lubadusi pidada edasist dialoogi relvastuskontrolli üle. Selleks on kahtlemata põhjust, sest uus START-leping on ainsana justkui õrn mälestus eelmise külma sõja järgsest pingelõdvendusest.

Kontekst, millesse Venemaa on USA ja NATO selle nädala kõnelusteks asetanud, on taas muutunud ja ikka halvas suunas. Venemaa esitab teemasid, mis temale sobivad, teades samal ajal, et Ukraina vabaduse üle otsustada, millisesse sõjalisse allianssi ta kuuluda tahab, pole tegelikult võimalik läbi rääkida.

Postimees ootab uut USA suursaadikut, et diplomaatiline suhtlus oleks vajalikul tasemel, ja meil on, mille üle aru pidada. Lääne strateegiline hägusus ei ole Eesti huvides.

Kui Kreml esitas oma ambitsioonid nagu enesekindel pokkerimängija, siis teine pool peab alatasa kinnitama, et ühtegi mängu ei mängita üle liitlaste peade, ning klaarima vaba ajakirjanduse oletusi. Praeguse olukorra suurim pahe peitubki selles, et Venemaa on võtnud initsiatiivi.

Eesti Välispoliitika Instituudi juht Kristi Raik kirjutab välisuudiste küljel, et lääs tegeleb juba aastaid Venemaa pidurdamisega, mitte tema peatamisega. Ja me ei tea, kui kaugele Venemaa on valmis Ukrainas minema. Kindlustama ligipääsu Krimmile? Andma õhulööke Ukraina sõjalistele objektidele?

USA president on ähvardanud Ukraina ründamise korral enneolematult karmide sanktsioonidega. Kuid miks neid ei rakendatud, kui Venemaa tungis 2008. aastal Gruusiasse ja annekteeris 2014. aastal Krimmi? Praegu on ilmselt hilja. Ka Kristi Raik leiab, et tavatult üksikasjalik info võimalike sanktsioonide kohta ei tähenda, et need tooksid oodatud «massiivseid tagajärgi».

Venemaa ilmselt teab seda ja on valmis vajadusel pinget veel enam üles kruvima. Kui mitte sõda, siis vähemalt suurt sõjahirmu on tal vaja, et hoida lääne suhtes initsiatiivi.

Selgeim viis Venemaale öelda, et ta on valel teel, oleks Soome ja Rootsi liitumine NATOga. Kas nad aga selleks päriselt valmis on, ei tea meie ega nad isegi. Euroopa on pigem mängust väljas, sest Euroopa praegused toimemehhanismid on rahuliku maailma, mitte külma sõja tarvis.

Meenutame veel sedagi, et Bideni administratsioon asus tööle aasta eest. Ühendriikide suursaadiku koht Tallinnas oli siis täitmata ja on seda ka täna. Postimees ootab uut USA suursaadikut, et diplomaatiline suhtlus oleks vajalikul tasemel ja meil on, mille üle aru pidada. Lääne strateegiline hägusus ei ole Eesti huvides.

Märksõnad
Tagasi üles