Milline on teie isiklik teivashüpperekord? Mina, piinlik tunnistadagi, jäin puberteetikuna kurvalt ja resigneerunult kuhugi 3.20 peale pidama, sest mul polnud jõudu, tehnikat ja vist ka julgust, et teivast täielikult paindesse joosta...
Ajal, mil olnuks õige aeg sporti teha, hakkasid mind huvitama teised asjad, tüdrukud, alkohol ja rock-muusika (viimane küll aktiivse kuulajana, olin nn plaadimees). Olin tollal ka paras vastaline, lubasin oma klassis anda vastu lõugu kõigile, kes komsomoli astuvad. Ei andnud kõigile, üksnes kõige pikemale. Aga kahest keskkoolist visati mind sellegipoolest välja ja keskharidust tõendava dokumendi sain alles Viljandi kaugõppekeskkoolist pärast kaheaastast töllerdamist Koola poolsaarel sovetiarmee mundris.
Olen küll osalenud kahel nn professikursusel Varssavi Ülikoolis, end täiendanud Jyväskylä ja Lapi Ülikoolis, aga ametlikult olen keskharidusega ning sellisena kahtlemata meie tõlkijate hulgas erand. Mis teivashüpperekordisse puutub, siis uhkustada siin millegagi pole, see on 3.05, aga ehk on pehmendavaks asjaoluks, et see on hüpatud 53-aastasena.
Asjaolusid arvestades on see mõistagi ülikõva tulemus. Mul on nimetatud vanuseni veel mitu aastat minna, aga kui täna keegi küünilise meelega inimene mulle teiba kätte suruks, jääksin teie margile ilmselt paari meetriga alla. Milline oli teie esimene tõlgitud tekst?
Tol ajal, kui poola keelt õppisin ja tõlkijana oma esimesi samme tegin, olin teatrikunsti lummuses, kolme minu kirjandusloolist näidendit mängiti Eesti lavadel («Süda kaheks» Rakvere Teatris, «Tol kevadel Tartus» ja «Kas teda hoida saab» Vanemuises), olin kirjutanud hulga teatriarvustusi. Nii oli minu huvi suunatud esialgu poola näitekirjandusele. Esimene tõlge oli Ireneusz Iredyński «Endale ehitatud altar», mida Raivo Adlas tahtis 1987. aastal Vanemuises lavale tuua, aga selgus, et näidend oli Moskva keelu all. Esimene lavale toodud tõlge oli sama autori «Hüvasti, Juudas», mis esietendus Rakvere teatris 1988. aasta algul.