K, 25.05.2022

AK ⟩ Ene Hioni jumalagajätu raamat

Olev Remsu
, kirjanik ja kriitik
Ene Hioni jumalagajätu raamat
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ilmunud on Ene Hioni memuaarideks kvalifitseeritav «Viimased märkmed. Mõttekatkendeid ja mälestuskilde 2020–2021».
Ilmunud on Ene Hioni memuaarideks kvalifitseeritav «Viimased märkmed. Mõttekatkendeid ja mälestuskilde 2020–2021». Foto: Peeter Langovits

Ma tean ühte inimest, kes ei varjanud, et ta puhkes nutma Stalini surmast kuuldes, kes palus end Stalini leinamiitingul kõnet pidades parteisse võtta, ent teda ei võetud, kuna ta oli mahalastud kulaku tütar, kuna ta ise oli olnud küüditatu. See aus ja vapper inimene oli austatud režissöör Leida Laius, kirjutasin temast pikemalt ajakirja Teater. Muusika. Kino 1986. aasta novembrinumbris. «Olin oma ajastu ja paiga laps,» põhjendas Laius.

Raadiohäält Ene Hionit mäletan mina kui Lenini-ülistajat, ent tema täht lõi eriliselt särama perestroika-aastail. Nüüd on mu ees Hioni traagiline raamat, memuaarideks kvalifitseeritav «Viimased märkmed. Mõttekatkendeid ja mälestuskilde 2020–2021». Traagiline? Jah, mõneti küll ning isegi väga. Eesti Raadio grand old lady’iks tituleeritud ajakirjanik on seda luues 88-aastane, ta on teada saanud haigusdiagnoosi – neljanda astme parandamatu rinnavähk –, ta on praktiliselt pime, ent ta käsitseb endiselt osavalt diktofoni ning ta loeb mälukaardile oma viimase teose, mille on kirjalikuks tekstiks litereerinud Mari Vaba.

Lisaks raadiotööle on staažikas ajakirjanik Hion teinud suletöödki, temalt on varem ilmunud 16 publitsistikaraamatut, ta on kirjutanud kuuldemänge ja stsenaariume dokfilmidele. Raamatuist on ehk kõige rohkem tähelepanu pälvinud tema ning Peeter Vihalemma, Margot Visnapi ja Aili Saksa ühisjõul tehtud «Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist ja Euroopast» (2016).

Hion oli ENSV teeneline ajakirjanik (1975), peale selle veel jõuline, nakatav isiksus, kes suutis oma ideid läbi suruda, luua löögijõulisi meeskondi ning kaasata sinna vajalikke inimesi. Tema viimaseks organisatsiooniliseks loominguks oli MTÜ Naiste Kodanikukoolitus, kus õpetati naisi olema hionlikud – innukalt osa võtma ühiskondlikust elust, seisma oma õiguste eest.

Võibolla ootaks niisuguses olukorras loodud raamatult tagasivaadet isiklikku ellu, mõtiskelu, mis on valesti, mis õigesti tehtud, vahest koguni psühhoanalüütilist süüvimist lapsepõlve. Viimaseid veidi leidub, selgub, et Hioni esimene soov oli saada majahoidjaks. Tartu vasakpoolne intelligents kogunes 1930. aastail Kolme Koopa Kohvikusse, oma isa Viktor Hioniga (tulevase ENSV tervishoiuministriga) oli kaasas ka pisike Ene, kellele on meelde jäänud põllede ja tanudega ettekandjad. Ent kes on ühiskondlik, jääbki ühiskondlikuks.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Tervis
Majandus
Teadus
Tehnika
Merendus
Maailm
Arvamus
Sport
AK
Reis
Elustiil
Tagasi üles