K, 6.07.2022
HARIDUS JA TEADUS ⟩ Peeter Espak: steroidid sandist sportlast ei tee, ehk teadusagentuur on grandijagamisel asjatu vahelüli
Bürokraatial on kaks suurt prohvetit: sotsioloogiaklassik Max Weber (1864–1920) ja kirjandusklassik Franz Kafka (1883–1924). Kui esimene näitas bürokraatia sissekirjutatust meie tsiviliseerumisprotsessi loogikasse, sealhulgas selle positiivseid aspekte, siis «kafkalikkusest» on saanud omadussõna, mis tähistab üksikisiku abitust ja õudust kohtumisel hiiglasliku ja mõistetamatu bürokraatiakolossiga. Foto: Harald Groven/Wikimedia Commons
Peeter Espak
, orientalist, teoloog ja assürioloog
Peeter Espak: steroidid sandist sportlast ei tee, ehk teadusagentuur on grandijagamisel asjatu vahelüli
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

Eesti teaduse ja kõrghariduse keskseim probleem pole rahanappus, sest vigasesse süsteemi raha juurde pumpamine ei muuda ülikoole ega teadust kuidagi paremaks, kirjutab Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse kaasprofessor Peeter Espak.

Juba aastaid ja üha jõulisemalt on korrutatud, et kõikide meie teaduses ja kõrghariduses olevate probleemide peamiseks põhjuseks olevat vähene raha. Raha puudumist esitletakse automaatselt kõikide suurte süsteemsete vigade põhjustajana. Alates vajadusest muuta meie kõrgharidussüsteemi üha rohkem ingliskeelseks ning lõpetades olukorraga, kus inimesed lahkuvad madalate tasude tõttu akadeemiliselt töölt.

Alles mõni aeg tagasi sai aga Eesti akadeemiline üldsus rõõmusõnumi: teaduse rahastamise osakaalu suurendati ühe protsendini SKTst! Seda sündmust reklaamiti kui suurt läbimurret ja alust edasiseks õitsenguks.

Märksõnad
Tagasi üles