Nii USA presidendi Joe Bideni kui ka tema Prantsusmaa ametikaaslase Emmanuel Macroni ebaõnnestunud sõnavõtud praeguses julgeolekukriisis viitavad lääne lõhedele ja annavad Venemaale trumbid kätte. Eestile need arengud head ei tõota, kuid kindlasti ei maksa veel heituda.
Biden kõneles oma üleeilsel, esimest ametiaastat kokku võtval pressikonverentsil ka julgeolekuolukorrast Ukrainas. Ta ütles, et Venemaa peab Ukrainasse sissetungi puhul vastutama, lisades seejärel: «Ja sõltub sellest, mida see teeb. On üks asi, kui see on väike sissetung ja siis me hakkame vaidlema, mida teha ja mida mitte jne.»
Säärast laadi avaldusi Moskva just ootabki. Mida tähendab «väike sissetung»? Ukraina puhul peab lääs andma tugeva signaali, et igasugune rünnak – olgu suur või väike – Venemaa poolt saab väärilise vastuse, mitte et lääs hakkab selle üle vaidlema.
Vaadates tagasi Bideni esimesele presidendiaastale, pole ootused tema suhtes täitunud. Osalt oli see ka ennustatav, sest tema eelkäija Donald Trump tekitas eurooplastes umbusu USA usaldusväärsuse suhtes ja seda usaldusväärsust pole võimalik taastada üleöö. Aga ka Biden ise on andnud põhjust ameeriklastes kahelda: nende vägede rutakas lahkumine Afganistanist ja Bideni esialgne reaktsioon Moskva ultimaatumitele usaldust ameeriklaste vastu ei suurendanud.
Samuti on USA sisepoliitilise patiseisu tõttu muutunud hulga keerulisemaks ka välispoliitiliste algatuste ettevõtmine ja senise välispoliitilise joone säilitamine.
Eestil tasub kujunenud olukorras pea külm hoida. Hirm pole hea õpetaja ja see pakub võimalusi eksisammudeks.
Macron aga pidas üleeile Euroopa Parlamendis kõne, milles ärgitas Euroopa liikmesriike ise pidama dialoogi Venemaaga. Iseenesest pole Macroni säärases avalduses midagi uut, kuid uus on muutunud julgeolekuolukord. Venemaa ootab ka Euroopast sääraseid sõnavõtte, on ju Moskva pidevalt lootnud, et Euroopa Venemaa küsimuses lõheneb.
Macroni avaldus on vastuolus ka Euroopa Liidu mitme liidri püüetega säilitada kriisis transatlantilist ühtsust. Viimasest on kõnelenud pidevalt ka NATO peasekretär Jens Stoltenberg. Meenutada tasub sedagi, et praegu on Euroopas visiidil USA välisminister Antony Blinken.
Macroni avaldus saab mõistetavamaks, kui arvestada, et Prantsusmaa eesistumine langeb kokku presidendivalimiste kampaaniaga ja see viib tähelepanu sisepoliitikale. Postimees on varem selle eest hoiatanud ja nii on ka läinud. Üleeile pidi Euroopa Parlamendi vastne president Roberta Metsola Macroni lausa katkestama, meenutades viimasele, et tegemist pole riigisisese debatiga.
Eestil tasub kujunenud olukorras pea külm hoida. Hirm pole hea õpetaja ja see pakub võimalusi eksisammudeks. Tegelikult oli ju oodata, et NATO ja Euroopa Liidu pealinnades reageeritakse Venemaa käitumisele erinevalt. Pole ju paljudel riikidel Nõukogude okupatsiooni või Moskva mõjusfääris olemise kogemust.
Küsimus on, kas Bideni ja Macroni sõnavõtud tähendavad lääne ühtsuse lõppu või pigem ajutist kõrvalekallet Venemaa suhtes võetud kursist. Moskva loodab kindlasti lõppu, kuid vaevalt et see nii kiiresti juhtub. Eesti peab jätkama diplomaatilist tööd oma liitlaste ühtsuse nimel.
