Filosoof ja Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik analüüsib Postimehe küsimustele vastates meie ühiskonnaelu seisu ja pingeid, mida on tekitanud üleilmsed ja kohalikud kriisid. Õnneuurijana pöörab Viik tähelepanu sellele, kuidas on inimesed oma eluga rahul ning mis tegurid õnnetunnet mõjutavad.

Mis tekitab praegu ühiskonnas pingeid lisaks koroonakriisile?

Energiahindade kriis kindlasti lisas ühiskondlikku pinget, närvilisust ja etteheiteid. Pidime hakkama mõtlema asjadele, mis varem olid stabiilsed, nii et me isegi ei märganud nende pakutud turvatunnet.

Kujutlege vaid, kui peaks tekkima mure näiteks gravitatsioonijõu stabiilsuse osas. Selle kõikumine külvaks enneolematut kaost, kuid kuni seda pole juhtunud, me niisugustest asjadest ei mõtle. Elu stabiilsus nii ühiskondliku tegevuse kui ka looduslikku keskkonna mõttes koosneb miljonitest niidikestest, mille kasvõi osatine katkemine sunnib meid mõtlema meie harjumuspärase eluviisi hapruse ja ajaloolise sattumuslikkuse peale. Peab vist tõdema sedagi, et ega sellised kriisid meid paremaks ei tee. Üldjuhul muudab pinge meid ärevaks ja umbusaldavaks. Näeme oma häda teistest suuremana, muutume nõudlikuks ja küsime, kas ikka valitsus teeb kõik õieti ja kas nad kommunikeerivad piisavalt hästi ja mõistavad minu häda sügavust.

Digiriigina olime kroonviirusega võitlemiseks mõnes mõttes teistest rohkem valmis, kuid kas oli kohti, kus me üldse valmis ei olnud?

Koroonakriisi puhul meie digilahendused ju enam-vähem toimisid. Vastus sõltub aga alati sellest, kellega ennast võrdleme. Kui oma toimetulekut kõigi teiste maailma riikidega, siis näeme, et meil ei õnnestunud saada vaktsiine nii kiiresti kui näiteks Iisraelil või USA-l, küll aga olime esimese paarikümne hulgas. Kui vaatame, kuidas meil õnnestus vaktsineerimist korraldada, siis oleme maailma riikide skaalal jällegi kõige efektiivsema paarikümne hulgas. Kui mõtleme, kuidas me ühiskonnana pandeemia üle elasime, milliseid majanduslikke, hariduslikke ja sotsiaalseid probleeme see meile põhjustas, kui avatud või suletud oli elu samal ajal, kui me iga hinnaga haiglate ülekoormust vältisime, oleme jälle nende tublide hulgas.

On mõeldamatu, et sellise mastaapse planeerimata protsessi läbiviimisel ühtegi viga ei tehtaks. Neid oli, ja mitte vähe, aga nende korrigeerimise kiirus oli enamasti vähemalt rahuldav. Niisuguste protsesside juhtimisel on sageli parem kiiresti midagi otsustada ja seda hiljem korrigeerida, selmet väga pikalt kõige optimaalsemat lahendust leiutada. Seega võib ütelda, et maailma mastaabis tegime hindele viis. Kui võrdleme ennast Põhja- ja Lääne-Euroopaga, siis võib-olla hindele neli.

Suurim erinevus maailma kõige edukamate riikidega võrreldes ilmnes seal, kus valitsuse tegevus põrkus inimeste meelsuse ja hoiakutega. Taas tuli valusalt välja, et meie mentaliteet iseloomustab pigem Ida- kui Lääne-Euroopat.

Poliitiline eliit ja mitmed arvamusliidrid on püüdnud meid seada ikka Põhjamaade ritta. Kas oleme nüüd end paljastanud, et me kindlasti sinna ei kuulu?

See, et Põhjamaad on meie eeskujuriikideks, on tore, aga kui palju me ise seal oleme – vähemalt väärtuste, hoiakute ja mõtteviiside osas –, seda öelda ei saa.