INTERVJUU ⟩ Tiibeti aktivist: Xi käitub nagu teine Mao

Tiibeti filmitegija ja aktivist Dhondup Wangchen Tallinna Hiina suursaatkonna majandus- ja kommertsbüroo vastas asuva grafiti «Free Tibet» ees. Foto: Sander Ilvest

Hiina keskvalitsus on 2022. aasta olümpiamängude eel karmistanud repressioone Tiibetis, mis on juba aastakümneid kannatanud kultuurigenotsiidi käes.

Eksiilis elav Tiibeti filmitegija ja aktivist Dhondup Wangchen rääkis Euroopa ringreisi raames Tallinna külastades Postimehele sellest, kuidas tema kogemus Hiina vangilaagris innustas jätkama võitlust tiibetlaste õiguste nimel ning millised on Xi Jinpingi plaanid kultuuri ja maavarade poolest rikka piirkonna ekspluateerimisel.

Teid mõisteti 2008. aastal vangi Tiibeti elu filmimise eest. Miks sellisele tegevusele nii karm karistus järgnes?

Esiteks tuleb öelda, et praegune Hiina võim on kuritegelik. Kogu maad valitseb üks partei, mille tegevus lähtub nende enda suvast. Teie küsimus on täiesti mõistetav, sest paneb imestama, miks vahistatakse kedagi filmimise eest. Ja tegu ei olnud ainult vahistamisega. Mind piinati ja pandi vangi. Selle filmi tõttu pidid palju kannatama ka minu perekond ja sõbrad.

Minu filmi üldine taust on Hiina okupatsioon Tiibetis. Mina ise kuulun kolmandasse tiibetlaste põlvkonda, kes elab Hiina valitsemise all. Meie jaoks on see tähendanud vabaduse kadumist. Tiibetlastele on eriti tähtis usuvabaduse kadumine. [Pekingi suve]olümpiamängude aastal oli põhjust küsida, kuidas see kõik sobitub olümpiamängude konteksti.

Ma arvasin 2008. aastal, et olümpiamängud võiksid mängida positiivset rolli Tiibeti ja teiste Tiibeti-sarnaste Hiina piirkondade jaoks. Ja [Pekingist] öeldi, et lubatakse piiratud määral meediavabadust, võimaldatakse oma vaateid väljendada. Seega mõtlesime sõpradega, et haarame Hiina valitsuse sõnadest kinni.

Sellest hoolimata mõisteti teid kuueks aastaks vangilaagrisse. Kuidas see teid inimesena muutis ja mõjutas teie edasist tegevust?

Suur osa vanglakogemusest tähendas koosolemist teiste vangidega ja ma nägin, kui paljud inimesed olid suurtes pahandustes. See oli mulle teatud mõttes nagu harjutus või võimalus teisi vange aidata. Ma arvan, et see muutis mind palju, sest see oli esimene kord, kui pidin rühma sees sellise vastutuse võtma.