Igal asjal on oma mõõt ja määr. Ja kontekst, mis seda mõjutab. Praegused koroonapiirangud on kehtinud alates eelmisest sügisest. Epideemiline olukord on aga oluliselt muutunud. Aeg on muuta ka piiranguid.
Üks esimesi, millest tuleks loobuda, on vaktsiinipasside kontrollimine avalikel üritustel, sest see on kaotanud oma mõtte piirata viiruse levikut. Sügise algul loodeti, et vaktsineerimine tagab immuunsuse, kuid viiruse deltatüve tulek muutis olukorda: nakatusid ka vaktsineeritud, kuid väiksema tõenäosusega kui vaktsineerimata inimesed.
Olukord muutus taas, kui domineerivaks tüveks sai omikron. Nakatuvad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, kuid haigus ise kulgeb oluliselt kergemal kujul ja seni on levinud põhiliselt nooremate inimeste seas, kelle hulgas on raskete haigestumiste osakaal väga madal: haiglaravi vajanute keskmine vanus Eestis on 66 aastat.
Samas on nooremad inimesed aktiivsemad meelelahutuse ja kultuuri tarbijad. Kui nad nakatuvad ja kannavad nakkust edasi hoolimata sellest, et on vaktsineeritud, ei pidurda vaktsiinipass ju nakkuse levikut. Teisest küljest, kui haigus kulgeb kergemalt ega koorma enam meditsiinisüsteemi, siis ei ole kuigi põhjendatud vaktsineerimata inimesi «kaitsta», keelates neil osa saada meelelahutusest, kultuurist ja spordist.
Mida kauem vaktsiinipassidest loobumise otsusega viivitatakse, seda rohkem küsimus politiseerub. Kaotada ei ole sellest mitte üksnes valitsusel, vaid ka ühiskonnal tervikuna.
Vaktsiinipassi kasutamisest loobumine riigisiseselt oleks tähtis ka ühiskondliku rahu seisukohalt, sest nagu näitavad teiste maade kogemused, põhjustab vaktsineerimissurve vastuseisu ja meeleavaldusi, teisalt jälle vaktsiinivastaste häbimärgistamist. Eesti inimesed on selles osas seni õnneks olnud väga mõistlikud. Kuid arvestades koroonaviiruse nõrgenemist, ei ole vaktsineerimata inimeste vabaduste nii jõuline piiramine praegu enam põhjendatud. Ja muutub iga päevaga üha õigustamatumaks.
Põhimõtteliselt on sellega nõus kõik poliitilised jõud ja ka teadusnõukoda. Tundub, et valmis on ka avalikkus. Niisiis vajab asi otsustamist ja otsustama peab valitsus. Mida kauem otsusega viivitatakse, seda rohkem küsimus politiseeritakse. Tehakse seda ilmselt mõnuga ja kaotada ei ole viivitamisest mitte üksnes valitsusel, vaid ka ühiskonnal tervikuna.
Samas ei ole vaktsiinipassist loobumine ju oma olemuselt pöördumatu otsus. Kui olukord peaks halvenema või mõni uus tundmatu tüvi esile kerkima, siis tuleb olla valmis kehtestama uued reeglid, mis vastavad sellel ajal tekkinud väljakutsele. Aga pole mingit põhjust venitada otsustamist põhjendusega, et me ei tea, mida tulevik toob.
Olukord on muutunud ka selles osas, et vaktsiinid ei ole enam ainuke vahend koroona vastu. Valminud on esimesed ametliku heakskiidu saanud ravimid. See tähendab, et tõenäoliselt väheneb koormus haiglatele, sest ravi aitab leevendada raskeid haigusjuhtumeid, mis teadaolevalt on sagedasemad vaktsineerimata inimeste hulgas.
Kõik see teeb reageerimise viirusele paindlikumaks: kõiki ei pea allutama enam samadele meetmetele, vaid lähtuda saab inimese ealistest ja tervislikest eripäradest ning isegi tema ravieelistustest. Oleme jõudnud epideemiast väljumise faasi.