Vastandumine on looduse või Looja poolt paika pandud. Öö vastandub päevaga, külm soojaga, talv suvega, põhjapoolus lõunapoolusega, must valgega, vari valgusega. Ega ajalugugi muud paku kui vastandumist: sõda rahuga, usk ateismiga, kommunism kapitalismiga.
Nõnda on ka inimestega. Seda seaduspära on loomingus kasutanud nii romantismiaegsed kirjanikud kui ka moodsad sõnasepad. Ikka pannakse loll vastamisi targaga, pikk lühikesega, õilis alatuga. Meenutagem kas või don Quijotet ja Sancho Panzat. Printsi ja kerjust. Head vaeslast ja paha peretütart. Vastandamiseta polegi võimalik kirjandus- või lavateoses dramaatilist pinget tekitada. Ka tsirkuses või laadapalaganis teeb rahvale kõige enam lõbu, kui laval on pikk ja peenike ning paks ja lühike koomikupaar.
